Subject: Rahvuskoondis oliveri juhendamisel

no oliver võikski seda teha, et saab kohe intervjuu kh teha :)

"ma tahan ka enne igat mängu sellist ülevaadet näha :P"

Pildi pealkiri "Andres Oper". Pildil Piiroja :D. Pildil "Miss estonia 2007". Mina pole sellisest asjast kuulnudki :D.

Ja Eesti lipu asemel oli ühes kohas tsehhi lipp:P
(edited)

Ülla-ülla, aga 2007.a miss Estonia oli jah Viktoria Azovskaja postimees

No okei, a ma mõtlesin seda, et eesti iseloomustamiseks valitakse asi, millest tavaline/normaalne eestlane pole kuulnudki. No kammoon, eesti missidel pole mingit sära küljes, mingi pask tilulilutamine käib aint.

No se missindus on jah jama siin eestis aga no kurjam mida siis veel esitleda kui mitte naisi. Lasnamäe ja keigar Marcoga või mis ta nimi oligi.

aaaaa, eestis on jah ilusad naised :D

võttes seda nii iseenesest mõistetavana eestis elades, siis läheb see asi meelest ära vahel :D

damn....mõlema koondise värsked juhid said ikka väga ülekaalukad võidud :s
vaadake et te siis ilusti me kõigi lootused täidate :)

Ja minu sisetune ei petnudki, oliver on hea ning loodan teda naha moned hooajad ka edaspidi RK eesotsas!

ja ongi teatepulk üle antud.

oliver....viimane suurem kõne ehk? :D
või on kõik juba öeldud?

"Pole maailmas vett nii palju
Et kustutada tuli Su sees
Et summutada leegid Su ümber
Ma sulan nagu väike tinasõdur, mees (mees on mees, kes ees see mees)
Sa olen tulikuum
Sa olen tulikuum
Sa olen tulikuum
Sa olen tulikuum"

Mina olengi homobaari-alvin.
Jah oliver viimane hüva kõne olex teretulnud.

mine arsti juurde

timsteril natsa imelik ja arusaamatu luuletus:)

aga vähemalt on mehel annet:D

Luuletades pole vaja isegi eesti keele reegleid järgida (meie eesti keele õpetaja sõnul vähemalt), nii et hakkaku aga luuletama

Ega jh, ütleme nii, et üks TAVALINE/NORMAALNE inimene sellist "luuletust" ikka naljalt kokku ei pane...

aga see selleks:)
püsime ikka teemas:)

Kui soovi on, siis alati saab...

that's what she said.




Aga jah, räägime siis paari sõnaga eelnevast kahest hooajast, mil mul oli au olla meie koondise treener.

Karjäär algas juba päris eepiliselt... Oli ju minu valimiste võit kõige napim võit läbi Eesti Sokkeri ajaloo! Edestasin borkost vist... kahe häälega? Kui mu mälu ei peta muidugi... Igatahes jah, eks ta umbes nii oli. Esimesed nädalad läksid uue ametikohaga harjumisele. Andmebaaside kerge korrektuur, skautide otsimine (mis oli ülikeeruline, kuna elu sees ei osanud ma aimata, et nii paljud inimesed ära ütlevad), enda mängujoonise leidmine... Teadsin küll, mis mängu ma mängida tahtsin, kuid Sokkerimaailma üks tugevamaid koondiseid on minu nõrgast tiimist ikka nii hädiselt üle, et tuli päris palju uut enda taktikatesse sisse tuua. Mängijad lihtsalt nii palju võimekamad.

Valiktsükkel läks meil veatult. Erilist vastupanu keegi ei osutanud ja ega seda keegi oodanud ka. Täiseduga MM-le oli algusest peale eesmärk ning saime sellega ilusti hakkama. Hooaja kõige pinevamad hetked olid sõprusmängud Sokkeri tugevaimate koondiste vastu, kus sai paar vihast lahingut maha pidada. Siiamaani on mul meeles esimene sõprusmäng üldse RK-ga. See oli Hispaania vastu, kus lootsin meie koondise potentsiaali väga näidata... kuid punane kaart rikkus meie ilusalt alanud mängu ja kaotasime 1:3. Tükk tükk aega see kaotus painas mind, kuid ma ei teadnud, et suuremad kukkumised alles ees...


Sest hakkas MM! Turniir, millele tahtsin keskenduda 100%-selt ja võtta maksimum. Nimelt olin lubanud taastada Sillu-aegse hiilguse. Polnud ju meie koondis päris mitu MM-i eriti kuhugi jõudnud... Tõesti arvasin, et nii tugeva tiimiga olen võimeline uuesti midagi suurt saavutama. Alagrupp oli meil küll üks turniiri raskemaid, kuid siiski mitte midagi säärast, mis oleks pidanud tõsiselt takistama meie edasipääsu. Kuid jah, takistas siiski. 0:4 kaotus Leedule, kus endiselt enda süüd eriti suureks ei pea, ning 0:0 viik USA-ga tähendas seda, et edasipääs oli pea et võimatu. Ning viimases voorus ei teinud Leedu imet USA võitmisega ja olimegi turniirilt väljas. Selleks polnud valmis ei mina ega ka teie. Suutsin tekitada päris suure ootusärevuse, kuid pilvedest tuli maapinnale naaseda kõvasti varem kui soovisin. Läbikukkumine. Muud pole öelda.

Hakkas U21 MM, kuhu kvalifitseerusime automaatselt. Kuid jah, algul ei tähendanud see mulle eriti midagi. Seeniorite MM oli see, kus tahtsin midagi saavutada, mitteametlik U21 turniir jättis suhteliselt külmaks. Kontrollmängud noortekoondisega näitasid küll, et kõige nõrgemad me pole, aga reaalsus näitas, et tugevaimatest oleme ikka üpris kõvasti taga. Pealegi oli MM ju nii katastroofiline olnud, et vaevalt keegi uskus, et U21 MM-st midagi tulla võib. Moraal oli madal ning usk RK-sse ka üpris väike. Kuniks turniir siis ise pihta hakkas.

Ilma eriliste probleemideta suutsime alagrupi võita. Täiseduga. 1/16 finaali vastaseks tuli aga väga kõva vastane - Inglismaa. Ning siis hakkas turniir alles meie jaoks pihta. Julgen väita, et see oli täiesti vabalt kõige eepilisem, uskumatum ja ägedam mäng Sokkeris, mida ma näinud olen. Kaotasime esimese poolaja seisuga 0:2 ning tundus, et ega eriti pikka pidu siin pole. Suutsime küll teise poolaja alguses ühe värava vastu lüüa, kuid inglased vastasid sellele slimapilkselt ja olime taga 1:3. Ning noh, siis tuli lihtsalt epic-mode sisse lülitada.

Tilk, Jürisoo ja Lillemets otsustasid veidi pulli teha ning varsti oli tablool numbrid 2:3. 74. minutil said inglased penalti, kuid milles probleem... Nõlvak sööb penalteid hommikuooteks. Tõrjus selle ilma eriliste raskusteta. Ja siis... 90. minutil... Mathiesen tõmmatakse karistusalas pikali... Armas sooritab penalti, salvav löök.VÄÄÄRAAAAAAV!!! Viik. Eesti - England 3:3. Mäng läks lisaajale ning juba esimesel lisaaja poolajal lõi Armas veel ühe värava... Ning võitsime selle mängu 4:3. Silmapilkselt oli kogu kommuun jälle huviga RK-d jälgimas. Taolist mängu näeb harva, kuid just sellised mängud on need, mis Sokkerile selle salapärase maagia annab.

Karma otsustas meid aidata. 1/8- ja veerandfinaalidest saime probleemideta läbi, alistades Prantsusmaa 4:0 ja Rootsi koguni 9:2. Olime nelja parema seas, mis tähendas minu jaoks juba vähemalt kordaläinud turniiri. Kõigi silmad olid nüüd meie U21 meeste peal, kes enamikele tundmatud tegelased, kuid teod olid võimsad. Kõigest paari nädalaga oli igal Eesti Sokkerifännil peas meie põhikoosseis, kuna oli iga mängija ju nii omapärane. Nõlvak, Laanjärv, Jakobson, Rannus, Mölder, Jõgesuu, Lillemets, Jürisoo, Tilk, Armas ja Martinson. Usun, et igaüks jääb tükiks ajaks neid nimesid mäletama. Eriti tegelased nagu Nõlvak, Tilk, Jürisoo ja Armas.

Niisiis, alles olid neli koondist. Eesti, Holland, Hispaania ja Rumeenia. Selge oli see, et turniiri favoriitideks olid Holland ja Hispaania. Alagrupikaaslane Rumeenia ja Eesti olid pigem sellisteks üllatajateks. Kuid oh ei, meil oli veel palju öelda. Ülimalt pingeline poolfinaal Hollandi vastu. Kuid võit. Võit seisuga 3:2 ja võiduvärava lõi 5 minutit enne lõpuvilet ei keegi muu kui Armas. Üks mäng, kus tõesti jäin tiimi esitusega ise ka üpris rahule. Oli tõesti tunda, et meie koondisel oli midagi, mida teistel polnud. Tugev teamspirit ja kisavad fännid, mis lihtsalt andsid meile teatud eelise. Ees ootas finaal Hispaaniaga.

Ootused olid üleval. Olime jõudnud nii kaugele ja vastaseks üks tugevamaid koondiseid terves Sokkeris. Äsjane MM-i hõbe. Jäime äärmisest kobinast kohe mängu esimestel minutitel 0:1 kaotusseisu. Selgelt oli näha, et platsil olevad noored veidi närvis. Ja oli ka põhjust, terve Maailm jälgis ju meie uskumatut teekonda. Kuid jah, ei saanud me eriti oma mängu käima, kuigi ega vastased eriti midagi üritanud ka. Hoidsid lihtsalt oma eduseisu ja lootsid nii vastu pidada. Õnneks suutsime esimese poolaja lõpul tabloole seada viignumbrid ja saime puhkama minna enesekindlamana kui vastased. Teine poolaeg oli pingeline, mõlemal poolel oli ülihäid värava võimalusi. Kuid meid päästis Nõlvak ja tegi ta seda mitu korda. Kuni saabus turniiri kulminatsioon. See hetk, mida tasus oodata 89 minutit. Vahetult enne mängu lõppu saatis Jürisoo kõrge palli karistusalla, mille Laido värava poole suunas. Hispaanlaste väravavaht tõrjus, kuid esimesena oli palli juures Mathiesen, kes selle võrku lõi. Seis oli 2:1 ja me võitsime U21 MM-i.

Tuleb tõdeda, et see oli päris positiivne viis, kuidas enda koondisekarjäär lõpetada. Jah, meil oli õnne nii inglaste, hollandlaste kui ka hispaanlaste vastu... Kuid juba mäng Inglismaa vastu näitas, et me lihtsalt peame selle turniiri võitma. Ma ise ei arva, et sellest piisas MM-i põrumise tasa tegemiseks, kuid vähemalt võtsime sõna otses mõttes maksimumi, mida võtta andis. Reitingutabelis pole ka Eesti kunagi nii kõrgel olnud. Olin uhke meie noorte üle. Ja oli tõsiselt rõõmus näha kordki foorumis inimesi, kes rõõmsad RK tulemuste üle :)

Tahaks enda poolt tänada kõiki, kes sel teekonnal abiks olid. Neid inimesi, kes ka kõige raskemal tunnil ei kaotanud lootust ja ka pärast kõige suuremat hävingut ei pööranud selga. Kes lootsid ikkagist näha progressi ja andsid enda sõnadega parima, et nii ka läheks. Samuti tänan kõik skaute hea töö eest. Jah, osad jäid küll oma tööga kohati hätta (nimesid ma ei nimeta, teate ise küll, kes te olete), aga siiski oli mul üldpilt siiski olemas. Eriti tahaks kiita feloni ja omaniku. Tegid oma tööd ideaalselt, muud ei oskagi öelda. Lisaks aktuaalsetele uuendustele, olid reaalselt huvitatud ka koondise käekäigust. Aitasite ka täbaral ajal mind, kui rahvas oli pettunud ja kirus foorumites... Suutsite ise minu eest sõna võtta ja ehk tegite seda paremini kui ma ise oleks osanud. Olite tõesti väljas RK huvide eest ja sügavalt tänan teid. Tore näha, et te ka sel hooajal skaudid olete, kuna tean, teiesuguseid kasutajaid on meie kommuuniis kõvasti vähem kui võiks olla. Jah, tõesti tänan.

Ja siinkohal õnnitlen ka uusi treenereid... Bluepi ja Yffi. Rahvas tegi õige otsuse, sest kahtlemata olite parimad kandidaadid. Bluepi võidunau ja Yffi aktiivsus ning lojaalsus viivad meie koondised järgneval kahel hooajal kindlasti sinna, kuhu mina ei jõudnud. Toetasin isiklikult ka oma häälega teid mõlemat, ehk olen väga rahul, et tulemused teie kasuks olid. Siinkohal tahaks kommuunile öelda, et ärge võtke äsja lõppenud U21 turniiri eriliseks mõõdupuuks, kuna U21 koondis on iga hooaeg erinev ja väga ajutine ning ebastabiilne nähtus. Kõik hakkab nüüd uuesti nullist, see et me eelmine hooaeg võitsime, ei loe enam midagi. Pigem võtke mõõdupuuks MM-l põrumine, kuna seeniorkoondis on meil päris pikaajaline. Ka sel hooajal peaksid enamikud mängijad tuttavad olema meile. Ehk jah, ärge pange värsketele treeneritele suurte ootustega liigseid pingeid peale ja kergete tagasilöökide korral ärge tulge kohe foorumisse kisama. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Abivalmidus on just üks asi, millest meie kommuunil päris tihti puudu on. Ise kogesin seda skautide otsimisega. Kritiseerima igat kesist mängu olid küll kohe kõik valmis, kuid kui võimalus reaalselt RK-d aidata, ei tahtnud keegi ennast asjasse segada.

Ärgem unustagem, et Sokker on siiski mäng ja mängude eesmärk on lõbu. Väga kergesti võib asi minna üle piiri ja tõesti, seda pole meile kellelegi vaja. RK on samamoodi üks mängu osa, mitte mingi ametlik ühing, mille liikmed peaksid terve oma elu headele tulemustele pühendama. Tähtis on see, et asi teile huvi ja meelelahutust pakuks ning selle jaoks ei ole vaja ilmtingimata MM-i ära võita. Elagem oma koondisele kaasa igal hetkel, isegi kui tulemused ei pruugi eriti head olla. Teeme ju kõike seda vabast ajast ja tegu on siiski hobiga...

Milleks teha mingist hobist kohustus, eriti kellelegi teisele? Kohati foorumit lugedes tekib lihtsalt tunne, et see üritus hakkab oma maagiat kaotama. Mõelgem hetkeks, et elame siiski vaid ühe korra. Oled sa selle ühe korraga rahul, kui sõimad netiljalgpallimängu foorumis inimesi, kellel sinust erinev arvamus? On siis loomulik mittenõustumine tõesti vajalik? Nii soovitegi veeta oma vaba aega? Meid kõiki teebki unikaalseks see, kuidas mõtleme. Kui meie maailmavaated kattuksid, milleks siis üldse foorum, mille üle meil veel arutada siis oleks? Ma ei hakka nimetama neid inimesi, kes tasapidi seda kommuuni hävitavad... Kuid kui hetkeks oma silmad avate ja mõtlete selle üle, mida siin räägite, siis ehk tunnete end ära küll. Lõbusast ja naljakst kohast on saanud üksluine, kuiv õel urgas, kuhu ükski rändur sisse astuda eriti ei julge. Ronige sealt urkast välja enne kui liiga hilja. Te ei võta mängulõbu ära ainult endalt, vaid ka kõigilt teistelt.

Võiks ju vähemalt üritada vahepeal kedagi teist kuulata nii, et enda tekstiga seda maha ei teeks. Proovige, päris huvitav kogemus vahelduseks. Võite küll mõelda "mida see pikajuukseline tolgus jälle mökitab siin teemas, see on ju mingi mõttetu mäng". Jah, Sokker on mäng. Kuid seda mängivad inimesed. Eestis on neid 725. Pole küll väga suur arv, kuid seda enam peaks selline väikene kommuun kokku hoidma ja üritama asja üksteisele põnevamaks ja huvitavamaks teha, mitte asja hävitama. Ja keegi ei käsi teil seda mängu mängida. Kui teile midagi vastukarva on, siis palun väga, laske jalga! Ärge rikkuge enda subjektiivsusega ka teiste mängukogemust ära. Võite oma eluga miljonit erinevat asja teha, Sokker pole mingi kohustus. Kui teile meeldib see mäng, siis laske käia, mängige ja laske teistel sama teha. Kui ei meeldi, siis milleks foorumis kisada?

Tõesti, oleks aeg lõpetada see vihkamine. Hoidkem kokku nagu üks rahvas peaks. Kui me jäämegi enda erimeelsuste pärast tülitsema, saavad sellest kasu vaid meie kõigi vaenlased. Ehk jah, avagem hetkeks silmad ja vaadakem enda ümber. Ärge laske oma elul endast mööda lennata ja teha enda koduga (väiksem suurema sees, ehk siis maja-linnosa-linn-riik-maailmajagu-planeet) kõike, mida võimuahned inimesed tahavad. Meil kõigil on pea otsas, kasutagem seda hea tegemiseks. Mõtle hetkeks enda suurimate unistuste ja soovide üle... Mida oled sa teinud, et need reaalsuseks muuta? Iga inimene on uskumatult võimekas, kui te vaid endasse usute ja vihkamisest ning egoismist vabanete. Üritage seda vähemalt teha ning siis märkate, et Savisaare taolised inimesed, kelle edu on teiste mahategemises ja süüdistamises, enam võimul ei püsi.



Tänan teid veelkord, oli tõesti äge kogemus.



Oliver.