Subpage under development, new version coming soon!
Subject: Abi ehk
Keegi saab aidata paari küsimusega
1) Millest tuleneb et mõnedel kehadel on magnetilised omadused ?
2) Miks magnet jääb kergesti raua külge ?
3) Millised elektroonika detailid toimivad vahelduvvoolu korral takistitena ja miks ?
1) Millest tuleneb et mõnedel kehadel on magnetilised omadused ?
2) Miks magnet jääb kergesti raua külge ?
3) Millised elektroonika detailid toimivad vahelduvvoolu korral takistitena ja miks ?
Füüsikaõpikust tuleks muidugi üle kontrollida, aga mina mäletan säärast juttu.
1) Magnetilised omadused tulenevad muidugi materjalist. Materjal peaks olema ferromagneetik (ma arvan, et oli nii), mis võimendab magnetinduktsiooni, kuna ainet moodustavad aatomid jagunevad magnetvälja mõjul domeenidesse (dominioonid peaks olema rohkema ajaloo ja geograafia teema), mille sees on kõigi osakeste B-vektor (induktsioon) samasuunaline ja selline jaotus on püsiv.
2) Magnetväljad püüavad kontsentreeruda ja kuna raud tugevdab induktsiooni (domeenid), siis raua külge jäämisel täidetakse seda printsiipi (?).
3) Muidugi tavaline aktiivtakistus, lisaks veel kondensaator ja pool (solenoid; induktiivtakistus). Pooli puhul on oluline enese(enda)induktsioon, mis takistab voolutugevuse muutumist (kui vool nõrgeneb, püüab tugevdada, ja vastupidi), mis vahelduvvoolu puhul kogu aeg toimub. Mahtuvustakistus tuleneb sellest, et sõltuvalt pingest saab kondeka plaatide vahel edasi-tagasi liikuda piiratud arv elektrone. Sellest tulenevalt takistus väheneb suurema mahtuvuse korral.
(Mahtuvustakistuse põhjenduses pole ma sugugi kindel.)
(edited)
1) Magnetilised omadused tulenevad muidugi materjalist. Materjal peaks olema ferromagneetik (ma arvan, et oli nii), mis võimendab magnetinduktsiooni, kuna ainet moodustavad aatomid jagunevad magnetvälja mõjul domeenidesse (dominioonid peaks olema rohkema ajaloo ja geograafia teema), mille sees on kõigi osakeste B-vektor (induktsioon) samasuunaline ja selline jaotus on püsiv.
2) Magnetväljad püüavad kontsentreeruda ja kuna raud tugevdab induktsiooni (domeenid), siis raua külge jäämisel täidetakse seda printsiipi (?).
3) Muidugi tavaline aktiivtakistus, lisaks veel kondensaator ja pool (solenoid; induktiivtakistus). Pooli puhul on oluline enese(enda)induktsioon, mis takistab voolutugevuse muutumist (kui vool nõrgeneb, püüab tugevdada, ja vastupidi), mis vahelduvvoolu puhul kogu aeg toimub. Mahtuvustakistus tuleneb sellest, et sõltuvalt pingest saab kondeka plaatide vahel edasi-tagasi liikuda piiratud arv elektrone. Sellest tulenevalt takistus väheneb suurema mahtuvuse korral.
(Mahtuvustakistuse põhjenduses pole ma sugugi kindel.)
(edited)
On miskit mõistlikku eesti-inglise translaatorit ka kusagil netiavarustes?
Mõtlen just sellist, mille abil eesti keelt mitteoskav inimene saaks lauseid tõlkida, Babelfishi moodi asjandus ühesõnaga. On midagi taolist head (ise ei avastanud, aga ehk jätsin kahesilmavahele)?
Tänud!
Tänud!
Tere!
Kas keegi teab kust saab hankida endale jalgpalli saabastele korke?? Noh neid külgekeeratavaid. Kui keegi teab, andku märku!
Kas keegi teab kust saab hankida endale jalgpalli saabastele korke?? Noh neid külgekeeratavaid. Kui keegi teab, andku märku!
seal on küll jah, aga ainult adidasele...
kas adidase omad klapivad ka umbrole??
kas adidase omad klapivad ka umbrole??
Keegi on SUPER converterit kasutanud?
Tahaks saada .3gp faili .flv-ks (youtubei panekuks) aga video on nii kuradima palju kiirem peale konverteerimist, mida ma peaks muutma et kiirus videos jääks samaks?
Tahaks saada .3gp faili .flv-ks (youtubei panekuks) aga video on nii kuradima palju kiirem peale konverteerimist, mida ma peaks muutma et kiirus videos jääks samaks?
sooviks teada kuidas ma saan videod panna siin lehel thumbidena?
ja kas seda sama saab teha ka tekstiga?
ja kas seda sama saab teha ka tekstiga?
Helen astus maadlussaali - oma lemmikkohta raamatute lugemiseks. Siin ei olnud edvistavaid kooliõdesid ning siin oli alati soe ja pehme, maadlusmattide näol.Helen istus matile maha ning võttis raamatu kätte. Ta uuris selle pealispinda, mis oli kergelt kulunud – oli näha, et see raamat on vana. Ta libistas käega üle raamatu, see tundus tõeline. Ta ju armastas raamatuid, need tundusid nii.. õiged. Need ei oodanud sinult midagi muud kui seda, et sa need lihtsalt läbi loeksid. Tegelikult ootasid seda kirjanikud, kes need kirjutasid aga suurem osa neist olid niikuinii juba ammu surnud ning neid ei huvitanud üldse, mida Helen nende raamatuga teeb.
Helen ohkas ning avas raamatu. Ta vihkas raamatuid. Ta vihkas neid siis kui need tehti kohustuslikuks. Sel hetkel tundusid need nii vastuvõetamatud. Need tundusid olevat midagi sellist mis sind kunagi ei suuda rõõmustada, vaid mis imevad sind lihtsalt tühja unistusse mis on pealekauba veel igav. Kohustuslik kirjandus tundus tema jaoks nagu vanaisa matused. Kurb ning hall aga sa teadsid pikalt ette kuidas see juhtub, mis seal juhtub ja millal juhtub. Üldjuhul kohustulik kirjandus võrdus Heleni jaoks millegi tühjaga.
Ta jagas kohustusliku kirjanduse kirjanikud kolme rühma.
Esimesed olid head kirjanikud – neid oli tõeliselt vähe. Nende teostel oli sisu ning moraali ning lugu arenes haaravalt.
Teised olid kirjanikud kes said kuulasks tänu oma ühele teosele, (üldjuhul oli see mõne kuulsa inimese autobiograafia) ehk kelle teosed elasid ühe romaani või raamatu toel ning seeläbi said oma nime surematuks muuta. Helen vihkas kaane, tänu sellele vihkas ta ka neid kirjanikke.
Kolmas grupp kirjanike olid kunagi olnud võib – olla tõesti geeniused, siiski tänapäeva konteksti nende raamatud ei sobinud ning sisu oli üldjuhul noorele inimesele mõistetamatu. Neid hoiti kohustusliku kirjanduse all ainuüksi sellepärast, et arvati nendel olevat hea mõju noortele. Selle väitele alust pole kunagi leitud. Helen vihkas ka neid, sest ta ei mõistnud neid.
Neljas grupp oli Heleni grupp. Need olid head teosed, sest Helen ei loe kunagi vabatahtlikult halbu raamatuid....
Helen vaatas kuiva näoga oma raamatu kaant,“ Garpi maailm“. „Ma tõesti loodan, et see ei ole mingi järjekordne ila mida Thickness meil lugeda käsib“ mõtles ta. „Parem on kui ma selle kohe läbi saan siis saan midagi paremat lugeda. Persse see Thickness.“ Ta istus maadlusmatile maha pani prillid ette ning süüvis raamatusse...
Helen ei olnud loomult tahumatu, veel vähem ropu suuga. Koos elamine lesest isaga kes on veel maadlustreener, poiste erakoolis võib sulle lihtsalt niimoodi mõjuda. Ta sättis ennast mugavamalt istuma, pani pleieri kõrva ning hakkas lugema, tõstes pilku ainult siis kui kuulis normaalsest kõvemat karjatus poiste suust või kui ta isa kellegi peale vihaseks sai. Helen teadis, et tema isa ei ole tegelikult kuri, ta polnud tegelikult elusees näinud ühtegi inimest kes oleks soojema südamega kui tema isa. Siiski oli tema isa maadlustreener ja veel „kuradi hea“. Nagu Staples’i kooli direktor armast öelda. Sellepärast teadis ta isa, et poisse ei saa motiveerida paremini kui vihaga. Helen ei teadnud kas see vastab tõele, see oli lihtsalt midagi mida isa talle oli rääkinud.
Vahest ta oli kurb, et talle raamatud nii meeldisid. Kurb sellesmõttes, et need tundusid teda eraldavat tema koolikaaslastest, samas ta käis internaatkoolis ning suurem osa seal käivatest noortest olid vaimutühjusega hiilanud juba esimesl vestlusel Heleniga. Ta ei pannud seda neile pahaks, sest nagu ta aru sai siis nende jaoks ei olnudki tollel eluhetkel suuremat eesmärki kui koolis käia ning nädala vahetustel Bonkersis ennast sassi tõmmata. Sellele kaasnes tavaliselt mingi amelemine suvalise mehega, Bonkersi varuväljapääsu kõrval olevate prügikastide juures. Helen jälestas seda, veel rohkem jälestas ta siiski neid tüdrukuid sellepärast, et nad olid tohutu egoga. Nad ttulid esmaspäeval loppis nägudega kooli nign sõimasid mehi selle eest, et nad olid nad peaaegu, et vastu nende tahtmist sinna baari vedanud ja üle käinud.
Heleni mõte oli jälle oma rada mööda käima hakanud, raamatust ning selle sisust ammu juba kaugel. Ta vihkas oma kooliõdesi, ta ei teadnud ise ka miks, sest ta ei pidanud ennast vihaseks inimeseks. Sellegippolest leidis ta ennast päevas vähemalt korra mõtlemast, et mis mõttega nad siin on. Nende eludel ei tunud ju olevat mingit mõttet.
Heleni ees olev maadleja oli suurt kasvu ning väga karvane, ta oli just saanud oma vastase käe valuhaardesse ning väänas seda. Noor poiss nagu ta oli, ei tajunud ta oma jõudu ning rebis enda vastasel käe liigesest välja. Sellele järgnev ebamäärane krõmpsuv heli ning röögatus tõmbasid Heleni tema mõtetest. Ta uuris kannatanut huviga. See polnud esimene kord kui ta sellist vigastust nägi. Tõtt öelda oli ta vigastuste peale kõva närvi kasvatanud, tänu oma isa töökohale. Sellepärast ei tundnudki ta vajadust suud käega varjata veel vähem mõnda ebamäärast häälitsust teha – komme mis oli iseloomulik tema kooliõdedele. Ta lihtsalt uuris kannatanut huviga. Kohale jooksis Heleni isa ning kükitas poisi kõrvale kes oli mingis ebamäärases poosis maas, tatt ninast voolamas.
Ehk lühidalt tahaks teada.. mis sellest asjast arvatakse... lühidalt.. hästi lühidalt...
Helen ohkas ning avas raamatu. Ta vihkas raamatuid. Ta vihkas neid siis kui need tehti kohustuslikuks. Sel hetkel tundusid need nii vastuvõetamatud. Need tundusid olevat midagi sellist mis sind kunagi ei suuda rõõmustada, vaid mis imevad sind lihtsalt tühja unistusse mis on pealekauba veel igav. Kohustuslik kirjandus tundus tema jaoks nagu vanaisa matused. Kurb ning hall aga sa teadsid pikalt ette kuidas see juhtub, mis seal juhtub ja millal juhtub. Üldjuhul kohustulik kirjandus võrdus Heleni jaoks millegi tühjaga.
Ta jagas kohustusliku kirjanduse kirjanikud kolme rühma.
Esimesed olid head kirjanikud – neid oli tõeliselt vähe. Nende teostel oli sisu ning moraali ning lugu arenes haaravalt.
Teised olid kirjanikud kes said kuulasks tänu oma ühele teosele, (üldjuhul oli see mõne kuulsa inimese autobiograafia) ehk kelle teosed elasid ühe romaani või raamatu toel ning seeläbi said oma nime surematuks muuta. Helen vihkas kaane, tänu sellele vihkas ta ka neid kirjanikke.
Kolmas grupp kirjanike olid kunagi olnud võib – olla tõesti geeniused, siiski tänapäeva konteksti nende raamatud ei sobinud ning sisu oli üldjuhul noorele inimesele mõistetamatu. Neid hoiti kohustusliku kirjanduse all ainuüksi sellepärast, et arvati nendel olevat hea mõju noortele. Selle väitele alust pole kunagi leitud. Helen vihkas ka neid, sest ta ei mõistnud neid.
Neljas grupp oli Heleni grupp. Need olid head teosed, sest Helen ei loe kunagi vabatahtlikult halbu raamatuid....
Helen vaatas kuiva näoga oma raamatu kaant,“ Garpi maailm“. „Ma tõesti loodan, et see ei ole mingi järjekordne ila mida Thickness meil lugeda käsib“ mõtles ta. „Parem on kui ma selle kohe läbi saan siis saan midagi paremat lugeda. Persse see Thickness.“ Ta istus maadlusmatile maha pani prillid ette ning süüvis raamatusse...
Helen ei olnud loomult tahumatu, veel vähem ropu suuga. Koos elamine lesest isaga kes on veel maadlustreener, poiste erakoolis võib sulle lihtsalt niimoodi mõjuda. Ta sättis ennast mugavamalt istuma, pani pleieri kõrva ning hakkas lugema, tõstes pilku ainult siis kui kuulis normaalsest kõvemat karjatus poiste suust või kui ta isa kellegi peale vihaseks sai. Helen teadis, et tema isa ei ole tegelikult kuri, ta polnud tegelikult elusees näinud ühtegi inimest kes oleks soojema südamega kui tema isa. Siiski oli tema isa maadlustreener ja veel „kuradi hea“. Nagu Staples’i kooli direktor armast öelda. Sellepärast teadis ta isa, et poisse ei saa motiveerida paremini kui vihaga. Helen ei teadnud kas see vastab tõele, see oli lihtsalt midagi mida isa talle oli rääkinud.
Vahest ta oli kurb, et talle raamatud nii meeldisid. Kurb sellesmõttes, et need tundusid teda eraldavat tema koolikaaslastest, samas ta käis internaatkoolis ning suurem osa seal käivatest noortest olid vaimutühjusega hiilanud juba esimesl vestlusel Heleniga. Ta ei pannud seda neile pahaks, sest nagu ta aru sai siis nende jaoks ei olnudki tollel eluhetkel suuremat eesmärki kui koolis käia ning nädala vahetustel Bonkersis ennast sassi tõmmata. Sellele kaasnes tavaliselt mingi amelemine suvalise mehega, Bonkersi varuväljapääsu kõrval olevate prügikastide juures. Helen jälestas seda, veel rohkem jälestas ta siiski neid tüdrukuid sellepärast, et nad olid tohutu egoga. Nad ttulid esmaspäeval loppis nägudega kooli nign sõimasid mehi selle eest, et nad olid nad peaaegu, et vastu nende tahtmist sinna baari vedanud ja üle käinud.
Heleni mõte oli jälle oma rada mööda käima hakanud, raamatust ning selle sisust ammu juba kaugel. Ta vihkas oma kooliõdesi, ta ei teadnud ise ka miks, sest ta ei pidanud ennast vihaseks inimeseks. Sellegippolest leidis ta ennast päevas vähemalt korra mõtlemast, et mis mõttega nad siin on. Nende eludel ei tunud ju olevat mingit mõttet.
Heleni ees olev maadleja oli suurt kasvu ning väga karvane, ta oli just saanud oma vastase käe valuhaardesse ning väänas seda. Noor poiss nagu ta oli, ei tajunud ta oma jõudu ning rebis enda vastasel käe liigesest välja. Sellele järgnev ebamäärane krõmpsuv heli ning röögatus tõmbasid Heleni tema mõtetest. Ta uuris kannatanut huviga. See polnud esimene kord kui ta sellist vigastust nägi. Tõtt öelda oli ta vigastuste peale kõva närvi kasvatanud, tänu oma isa töökohale. Sellepärast ei tundnudki ta vajadust suud käega varjata veel vähem mõnda ebamäärast häälitsust teha – komme mis oli iseloomulik tema kooliõdedele. Ta lihtsalt uuris kannatanut huviga. Kohale jooksis Heleni isa ning kükitas poisi kõrvale kes oli mingis ebamäärases poosis maas, tatt ninast voolamas.
Ehk lühidalt tahaks teada.. mis sellest asjast arvatakse... lühidalt.. hästi lühidalt...
Irving "Garpi maailm"
Maailma üks parimaid raamatuid minu jaoks
Maailma üks parimaid raamatuid minu jaoks