Subpage under development, new version coming soon!
Topic closed!!!
Subject: Reisikiri - India
mmh vaata kui tagasi tuled et siis kõigile ilusti meened tood ( ja tead kyll milliseid ) :P
[size=4 face=Arial]Part II - Iraan[/size]
Lubasin kunagi, et panen ka Iraani reisi muljed kirja.
hakkan siis vaikselt pihta. reis kulges läbi Läti, Gruusia ja Armeenia, nii, et muljeid tuleb ka teistest riikidest.
Riia
Reis algas bussisõiduga Riiga. Seal elas kogu elanikkond parajasti käimasoleva hoki MM mängu Läti-Sloveenia meeleolus. Kesklinnas, kohalikul Raekoja Platsil, oli püsti pandud telk, millel Hansapanga värvides kirjad “Hansa Tanka”. Telgis suurelt ekraanilt näidatavale mängule elasid väga häälekalt kaasa nii lätlased kui ka soomlased. Ka kõikides kohvikutes ja baarides, kus televiisor, oli sama programm – lätlaste 5:1 võiduga lõppenud mäng.
Tänavapildis oli näha, et lätlased olid täiesti suurvõistluse lummuses – pooltel inimestel olid seljas Läti hokikoondise särgid ja tänavatel käis väljakannatamatu lärm – karjuti oma riigi nime ja puhuti väga kõvasti pasunaid – ka jalakäijate tunnelis, kus need helid eriti hästi kõrva paitasid. Aga ega neile midagi ette heita polegi – kui Eesti (ükskõik milline) meeskond sellisel tasemel suurvõistlusel kaasa teeks, siis oleksin ise samasugune.
Kui mäng läbi ja võit taskus, siis sammus kogu rahvahulk Vabadussamba juurde, kus nendega ühinesid ka mõned otse mängult tulnud läti koondise mängijad, mõistagi võeti neid vastu väga suure käraga. Politsei oli sel päeval kuidagi leebe – kuigi ilmselgelt rikuti avalikku korda läbi karjumise ja alkoholi avaliku tarvitamise – liikusid politseinikud linna peale vajunud rahvarongiga lihtsalt kaasa ega teinud sellest probleemi.
Riia-Tbilisi-Jerevan
Öösel suundusime Riia lennujaama, kust lennuk meid Tbilisi lennujaama viis. Sihtkohta jõudsime täiesti müstilisel ajal – nelja paiku öösel. Mõtlesime, et kohale jõudes saab hommikut oodata Tbilisi rahvusvahelise lennujaama pehmetel istmetel, aga lennujaamas avanev pilt sellist sündmuste arengut ei toetanud. Näha oli tosinkond madala seljatoega metallist tooli, mis ööveetmiseks just väga hea variant ei näinud olevat. Passikontrolli järel suunati meid lihtsalt üle ukse välja, mingit puhkamiseks sobivat ruumi kui sellist seal lennujaamas polnudki. Õues puhus väga kõva ja külm tuul, mistõttu ei tulnud kohalikel taksojuhtidel meie äramoosimiseks eriti palju vaeva näha… siiski tagantjärele vaadates saime isegi üsna hea hinnaga selle sõidu. Palusime end sõidutada Tbilisi rahvusvahelisse bussijaama, kust pidime bussiga Jerevani sõitma. Taksojuht valis sõiduks just täpselt sellised kõrvalteed ja garaažide vahed, mis panid südame kiiremini põksuma ja kahtlema taksojuhi ausates kavatsustes… midagi siiski ei juhtunud.
Bussijaamas jõudsime viie paiku öösel ja jõudsime seal istuda napid 15 minutit kui meie juurde tuli mees, kes küsis, mida kallid külalised ootavad. Vastasime siis, et ootame Lonely Planeti poolt soovitatud Jerevani bussi. Mees vastas selle peale, et bussid sel päeval ei sõida – tegemist olevat tähtsa riikliku pühaga ja üllatus-üllatus, mõne hetke pärast oli kohal veel kaks meest, kes hakkasid üksteise võidu rääkima, et neil on just see marsa, millega meid ära visata saaks ja ainult kaks kohta ongi vabad – just täpselt meie jaoks. Pealegi olevat nende Mercedese marsa lähitundidel ainus viis Jerevani saamiseks. Vastureaktsiooniks meie keeldumisele toodi kohale kogu ülejäänud seltskond, kes pidi ka sama bussiga Jerevani sõitma. Kõik vandusid jumalakeeli, et tõepoolest on tegemist ainsa asjakohase transpordivahendiga ja ka meie käest küsitud hind on ok – sama, mis nemad maksavad. Lõpuks siis lõime käega ja olime nõus – hind üle mõistuse kallis polnud ja graafikujärgse bussini oli ka päris palju aega.
Seltskonna põhiline suhtleja oli ainukene inglise keelt valdav kaunitar, kelle nimi oli kõla järgi Neli. Tema oli armunud kogu maailma – ta armastas Ameerikat, araablasi, Türgit ja popmuusikat ega väsinud seda kordamast. Väga värvikas tegelane oli – meie paistsime oma põhjamaise temperamendiga tema kõrval ikka täitsa flegmad välja.
Marsat ennast bussijaamas polnud, meid sõidutati vana mersuga ühte äärelinna hoovi, kust aeti lubatud Mercedese marsa asemel välja päevinäinud Fordi mikrobuss. Meie tualetisoovi kuuldes juhatati meid ühe ilma fassaadita majapidamise juurde ning öeldi, et seal on tualett, laske käia. Tualeti ukse juures magas üks vanamees poisiga, arvatavasti siis majaperemehed. Vanamees ärkas kolina peale üles ja pani suitsu ette… kobas natukene veel taskutes ja küsis ega mul tuld pole. Vastasin eitavalt ja lipsasin ta tualetiukse vahelt sisse. Ju ta siis oli selliste külalistega harjunud.
Enne reisi algust ulatas üks me reisikaaslastest Enelile pooliku kurgi, jagasime selle kahepeale ära ja sõit võiski alata. Linna piiri peal tehti autojuhtide vahetus ja rooli istus mulle mõningates situatsioonides miskipärast Lembit Ulfsaku meenutav autojuht. Olime graafikust päris kõvasti maas ning vana andis talda nii, kuis jaksas – tavaline kiirus asulas ja ka väljaspool seda oli 140 km/h, ka suht järskudesse kurvidesse sissesõit toimus pahatihti üle 100 kilomeetrise tunnikiirusega. Kohati võttis selline sõidustiil ka külma higi otsaette, sest pehmelt öeldes ei vastanud valitud sõidukiirus teeoludele. Teed olid nimelt üsna kehvas seisus ja hiiglaslike aukudega, mägiteede kurvid suht pimedad ja ettearvamatud – nende tagant võis ilmuda lehmakari või mõni vastassuunavööndis sõitev Žiguli. Meie bussijuht oli ise ka usin pimedates kurvides möödasõitja – nii mõnigi kord tekkis kitsale mägiteele nii kolm rida. Elamuse tegi ehedamaks veel see, et kogu see sõit toimus valdavalt oludes, kus teelt väljasõit tähendanuks automaatselt paarisajameetrist kukkumist alla orgu. Tee ääres oli 3-4 korral näha mahasõidetud teepiirdeid, meil õnneks nii kehvasti ei läinud.
Gruusia-Armeenia piirile jõudes märkis meie sõber Neli, et talle armeenia piirivalvurid üldse ei meeldi – olevat liiga uudishimulikud. Ja olidki, kakkusid enamvähem kõik kotid lõpuni lahti ja nähtavasti täitsid sellega ka oma eesmärgi – bussijuht pidi probleemide vältimiseks piirivalvuritele 20 taala altkäemaksu andma. Pahanduse põhjustanud mutt tagus selle ise hiljem kinni, meie kotte aga nii põhjalikult ei vaadatud ning Eneli hirm, et talt ravimid konfiskeeritakse, kuna ta ei olnud neid deklareerinud, osutus asjatuks.
Vahepeal suunati meid piirilasuvasse “arstikabinetti” kontrollimaks, kas vastame ikka piiriületamise nõuetele. Tegemist oli vana ehitussoojakuga, milles oli laud, mõned toolid ja tühjad riiulid. Kõikidele reisijatele pisteti kordamööda kraadiklaasid kaenla alla ning märgiti tulemused kaustikusse üles. Ei hakanud end eriti vaevama küsimusega, et miks seda nüüd vaja on – ju siis on kui nii tehakse.
Armeenia piires jätkus kiire sõit, paar korda reageeris sellele ka miilits, kuid need küsimused lahendas bussijuht bussi taga kiiresti ära – tõenäoliselt samal viisil, mis piirilgi. Jerevani kohale jõudes hakkasid inimesed ükshaaval erinevates peatustes maha pudenema ja mulle tundus, et mu kott ei ole võib-olla seal taga kõige turvalisemas seisus kui igaüks sealt oma asju välja kakub. Palusin siis Enelil silma oma asjadel peal hoida, et keegi üleliigse kotiga lõikama ei paneks. Igaljuhul kui me lõpppeatuses maha astusime ja ma tagant oma kotti võtma hakkasin, haigutas sealt vastu tühjus – kotti ei olnud seal, kuhu ta panin. Enne kui jõudsin masendusse langeda, leidsin koti bussi tagaistme pealt, kellegi abistav käsi oli selle sinna tõstnud. Sõitsime metrooga kesklinna ning koputasime LP poolt soovitatud Gayane Simonyan´i ukse taga.
jatkuu...
(edited)
Lubasin kunagi, et panen ka Iraani reisi muljed kirja.
hakkan siis vaikselt pihta. reis kulges läbi Läti, Gruusia ja Armeenia, nii, et muljeid tuleb ka teistest riikidest.
Riia
Reis algas bussisõiduga Riiga. Seal elas kogu elanikkond parajasti käimasoleva hoki MM mängu Läti-Sloveenia meeleolus. Kesklinnas, kohalikul Raekoja Platsil, oli püsti pandud telk, millel Hansapanga värvides kirjad “Hansa Tanka”. Telgis suurelt ekraanilt näidatavale mängule elasid väga häälekalt kaasa nii lätlased kui ka soomlased. Ka kõikides kohvikutes ja baarides, kus televiisor, oli sama programm – lätlaste 5:1 võiduga lõppenud mäng.
Tänavapildis oli näha, et lätlased olid täiesti suurvõistluse lummuses – pooltel inimestel olid seljas Läti hokikoondise särgid ja tänavatel käis väljakannatamatu lärm – karjuti oma riigi nime ja puhuti väga kõvasti pasunaid – ka jalakäijate tunnelis, kus need helid eriti hästi kõrva paitasid. Aga ega neile midagi ette heita polegi – kui Eesti (ükskõik milline) meeskond sellisel tasemel suurvõistlusel kaasa teeks, siis oleksin ise samasugune.
Kui mäng läbi ja võit taskus, siis sammus kogu rahvahulk Vabadussamba juurde, kus nendega ühinesid ka mõned otse mängult tulnud läti koondise mängijad, mõistagi võeti neid vastu väga suure käraga. Politsei oli sel päeval kuidagi leebe – kuigi ilmselgelt rikuti avalikku korda läbi karjumise ja alkoholi avaliku tarvitamise – liikusid politseinikud linna peale vajunud rahvarongiga lihtsalt kaasa ega teinud sellest probleemi.
Riia-Tbilisi-Jerevan
Öösel suundusime Riia lennujaama, kust lennuk meid Tbilisi lennujaama viis. Sihtkohta jõudsime täiesti müstilisel ajal – nelja paiku öösel. Mõtlesime, et kohale jõudes saab hommikut oodata Tbilisi rahvusvahelise lennujaama pehmetel istmetel, aga lennujaamas avanev pilt sellist sündmuste arengut ei toetanud. Näha oli tosinkond madala seljatoega metallist tooli, mis ööveetmiseks just väga hea variant ei näinud olevat. Passikontrolli järel suunati meid lihtsalt üle ukse välja, mingit puhkamiseks sobivat ruumi kui sellist seal lennujaamas polnudki. Õues puhus väga kõva ja külm tuul, mistõttu ei tulnud kohalikel taksojuhtidel meie äramoosimiseks eriti palju vaeva näha… siiski tagantjärele vaadates saime isegi üsna hea hinnaga selle sõidu. Palusime end sõidutada Tbilisi rahvusvahelisse bussijaama, kust pidime bussiga Jerevani sõitma. Taksojuht valis sõiduks just täpselt sellised kõrvalteed ja garaažide vahed, mis panid südame kiiremini põksuma ja kahtlema taksojuhi ausates kavatsustes… midagi siiski ei juhtunud.
Bussijaamas jõudsime viie paiku öösel ja jõudsime seal istuda napid 15 minutit kui meie juurde tuli mees, kes küsis, mida kallid külalised ootavad. Vastasime siis, et ootame Lonely Planeti poolt soovitatud Jerevani bussi. Mees vastas selle peale, et bussid sel päeval ei sõida – tegemist olevat tähtsa riikliku pühaga ja üllatus-üllatus, mõne hetke pärast oli kohal veel kaks meest, kes hakkasid üksteise võidu rääkima, et neil on just see marsa, millega meid ära visata saaks ja ainult kaks kohta ongi vabad – just täpselt meie jaoks. Pealegi olevat nende Mercedese marsa lähitundidel ainus viis Jerevani saamiseks. Vastureaktsiooniks meie keeldumisele toodi kohale kogu ülejäänud seltskond, kes pidi ka sama bussiga Jerevani sõitma. Kõik vandusid jumalakeeli, et tõepoolest on tegemist ainsa asjakohase transpordivahendiga ja ka meie käest küsitud hind on ok – sama, mis nemad maksavad. Lõpuks siis lõime käega ja olime nõus – hind üle mõistuse kallis polnud ja graafikujärgse bussini oli ka päris palju aega.
Seltskonna põhiline suhtleja oli ainukene inglise keelt valdav kaunitar, kelle nimi oli kõla järgi Neli. Tema oli armunud kogu maailma – ta armastas Ameerikat, araablasi, Türgit ja popmuusikat ega väsinud seda kordamast. Väga värvikas tegelane oli – meie paistsime oma põhjamaise temperamendiga tema kõrval ikka täitsa flegmad välja.
Marsat ennast bussijaamas polnud, meid sõidutati vana mersuga ühte äärelinna hoovi, kust aeti lubatud Mercedese marsa asemel välja päevinäinud Fordi mikrobuss. Meie tualetisoovi kuuldes juhatati meid ühe ilma fassaadita majapidamise juurde ning öeldi, et seal on tualett, laske käia. Tualeti ukse juures magas üks vanamees poisiga, arvatavasti siis majaperemehed. Vanamees ärkas kolina peale üles ja pani suitsu ette… kobas natukene veel taskutes ja küsis ega mul tuld pole. Vastasin eitavalt ja lipsasin ta tualetiukse vahelt sisse. Ju ta siis oli selliste külalistega harjunud.
Enne reisi algust ulatas üks me reisikaaslastest Enelile pooliku kurgi, jagasime selle kahepeale ära ja sõit võiski alata. Linna piiri peal tehti autojuhtide vahetus ja rooli istus mulle mõningates situatsioonides miskipärast Lembit Ulfsaku meenutav autojuht. Olime graafikust päris kõvasti maas ning vana andis talda nii, kuis jaksas – tavaline kiirus asulas ja ka väljaspool seda oli 140 km/h, ka suht järskudesse kurvidesse sissesõit toimus pahatihti üle 100 kilomeetrise tunnikiirusega. Kohati võttis selline sõidustiil ka külma higi otsaette, sest pehmelt öeldes ei vastanud valitud sõidukiirus teeoludele. Teed olid nimelt üsna kehvas seisus ja hiiglaslike aukudega, mägiteede kurvid suht pimedad ja ettearvamatud – nende tagant võis ilmuda lehmakari või mõni vastassuunavööndis sõitev Žiguli. Meie bussijuht oli ise ka usin pimedates kurvides möödasõitja – nii mõnigi kord tekkis kitsale mägiteele nii kolm rida. Elamuse tegi ehedamaks veel see, et kogu see sõit toimus valdavalt oludes, kus teelt väljasõit tähendanuks automaatselt paarisajameetrist kukkumist alla orgu. Tee ääres oli 3-4 korral näha mahasõidetud teepiirdeid, meil õnneks nii kehvasti ei läinud.
Gruusia-Armeenia piirile jõudes märkis meie sõber Neli, et talle armeenia piirivalvurid üldse ei meeldi – olevat liiga uudishimulikud. Ja olidki, kakkusid enamvähem kõik kotid lõpuni lahti ja nähtavasti täitsid sellega ka oma eesmärgi – bussijuht pidi probleemide vältimiseks piirivalvuritele 20 taala altkäemaksu andma. Pahanduse põhjustanud mutt tagus selle ise hiljem kinni, meie kotte aga nii põhjalikult ei vaadatud ning Eneli hirm, et talt ravimid konfiskeeritakse, kuna ta ei olnud neid deklareerinud, osutus asjatuks.
Vahepeal suunati meid piirilasuvasse “arstikabinetti” kontrollimaks, kas vastame ikka piiriületamise nõuetele. Tegemist oli vana ehitussoojakuga, milles oli laud, mõned toolid ja tühjad riiulid. Kõikidele reisijatele pisteti kordamööda kraadiklaasid kaenla alla ning märgiti tulemused kaustikusse üles. Ei hakanud end eriti vaevama küsimusega, et miks seda nüüd vaja on – ju siis on kui nii tehakse.
Armeenia piires jätkus kiire sõit, paar korda reageeris sellele ka miilits, kuid need küsimused lahendas bussijuht bussi taga kiiresti ära – tõenäoliselt samal viisil, mis piirilgi. Jerevani kohale jõudes hakkasid inimesed ükshaaval erinevates peatustes maha pudenema ja mulle tundus, et mu kott ei ole võib-olla seal taga kõige turvalisemas seisus kui igaüks sealt oma asju välja kakub. Palusin siis Enelil silma oma asjadel peal hoida, et keegi üleliigse kotiga lõikama ei paneks. Igaljuhul kui me lõpppeatuses maha astusime ja ma tagant oma kotti võtma hakkasin, haigutas sealt vastu tühjus – kotti ei olnud seal, kuhu ta panin. Enne kui jõudsin masendusse langeda, leidsin koti bussi tagaistme pealt, kellegi abistav käsi oli selle sinna tõstnud. Sõitsime metrooga kesklinna ning koputasime LP poolt soovitatud Gayane Simonyan´i ukse taga.
jatkuu...
(edited)
Reisi kestel sai kirjutatud, et muljed kaotsi ei läheks, nüüd trükin vaikselt ümber.
Täitsa hea..vähemalt nii palju kui mina lugesin ja see oli väga vähe..arvutitunnis on nüüd mida lugeda kui igav on:)
(edited)
(edited)
Kui mul homme hommiku poole midagi teha pole, siis kirjutan edasi. Praegu on juhe kergelt kokku jooksnud ja tahaks rahulikult olla... liiga palju elamusi siin Amsterdamis esimese ndl jooksul:P
Sürr on äge asi ^^
Väga huvitav tekst igatahes. Loodan, et järg tuleb varsti.
Väga huvitav tekst igatahes. Loodan, et järg tuleb varsti.
Praegu on juhe kergelt kokku jooksnud ja tahaks rahulikult olla... liiga palju elamusi siin Amsterdamis esimese ndl jooksul:P
Ega siin pole aega palju miskit :D
Varsti tuleb välja tulla Amsterdami lugudega :D
Ega siin pole aega palju miskit :D
Varsti tuleb välja tulla Amsterdami lugudega :D
Ma siin hakkasin india algusest peale suht lugema. Sul on reisidel ikka paganama huvitav ma vaatan:D
Ei väga väga huvitav jutt tõesti. :)
Ei väga väga huvitav jutt tõesti. :)
Kui sellistes mitte-kommerts kohtades käia, siis ongi huvitavam:)
:D, siin lugedes tekib ikka tahtmine ka ära käia sellistes maades:D
Jerevanis passisime ühe päeva ringi ja järgmise päeva hommikul pakkisime asjad. Pr. Simonyan serveeris keeksi ja teed, rääkisime ka mõne sõna juttu Tallinnast ja Moskva olümpiamängude purjeregatist ja hotell Olümpiast.
Bussijaama jõudes piisas vaid üle huulte tuua nimi Meghri (Armeenia piirilinn) kui meie kotid ilma pikema jututa Volga minibussi peale tõsteti. Tuju oli üsna hea ka, sest bussijuht vastas mu küsimusele reisi kestuse kohta sõnaga “kuus”. Selge pilt – kuus tundi. Kuigi LonelyPlanet märkis reisi pikkuseks 9,5 tundi, lootsin, et ju siis minibuss on kiirem. Hiljem muidugi selgus, et ma eksisin…
Bussis oli õhkkond üsna elav – kõik suhtlesid omavahel v.a meie ja üks iraanlane, kes vahtis ainiti aknast välja. Makis mängis kassett veel ja veel kohalikku hitti, mis kõneles mustadest silmadest. Teel tegime mitmeid pikki peatuseid, kus sõime ja vahtisime niisama. Ühe pikema peatuse ajal kui armeenlased kohvikusse läksid, sattusime iraanlasega juttu ajama. Alguses küsis kutt, et kas me oleme venelased ja kas po angliskii räägime. Kui vastasin esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt, jätkus jutuajamine juba palju sujuvamalt inglise keeles. See peatus kujunes üsna pikaks, pärast pooletunnist ootamist muutus iraanlane kärsituks ja küsis, millal edasi sõidame, vastas üks vähestest bussi jäänud meestest, et “seitsjas”- kohe. Aga see “seitsjas” venis ja venis, rääkisime siis vahepeal iraanlasega juttu – peamiselt seisnes see iraanlase karmides sõnavõttudes armeenlaste aadressil – tegemist olevat kõige mõttetuma ja hullumeelsema rahvusega üleüldse ja kõige mõttetum olevat meie bussi seltskond eesotsas bussijuhiga.
Ka armeenlased elavnesid märgates, et siiani bussi tagaistmel vagusi istunud inimesed ei olegi tummad. Selgus, et ka nemad olid meid venelasteks pidanud, ei teagi, kas selles oli süüdi minu suurepärase Moskva aktsendiga vene keel või miski muu.. Kuuldes, et tuleme Eestist, võttis üks taat kätte ja kukkus deklameerima: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere. Selliste harukordsete teadmiste omamise tagamaad selgusid ka üsna pea – mees teenis omal ajal aega Rakveres. Lisaks teadis veel Tallinna kalevi jalkameeskonda, kes olevat Liidu tasemel mingis liigas mänginud. Järjekordse küsimise peale, et millal minema hakkame, vastuseks saades, et seitsjas, sai Shareef tiba vihaseks, sest teda oli kodus ootamas kaks nädalat tagasi võetud noor naine ja selline niisama passimine ei sobinud üldse tema plaanidega.
Jutuajamise vahel pistis ukse vahelt pea sisse mu reiisikaaslane, kes teatas, et ülejäänud armeenlased istuvad kohvikus, söövad ja joovad viina. Läksin siis ka vaatama, milles küsimus. Niipea kui seltskonna juure maha istusin, valati pits ääreni viina täis ja paluti mingi toost öelda… esimesena jõime siis za zhizhnennuju iskusstvu – elukunsti terviseks – suured elukunstnikud ju ümber laua. Kui viinapitsi poolikuna laua peale tagasi asetasin, siis toksati külje pealt ja tehti ühemõtteline liigutus – “põhjani”. Kui nii, siis nii, põhjani läkski ja nii mitu korda. Laud oli lookas liha ja muu kraami all, nii, et lisaks peale sai ka kõht täis.
Igal juhul olid inimesed pärast sellist jää murdmist palju sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui varem. Bussi jõudes surus üks armeenlane mulle kohe õllepudeli pihku – et kallis külaline või nii. Alguses natukene häbenesin joomist – mõtlesin, et me vastleitud Iraani sõbrale selline joomarlus ei meeldi, aga sain sellest kartusest üsna ruttu üle. Sõit kestis kokku üsna kaua (ligi 11 tundi) ja piirile jõudes olin juba üsna kaineks saanud. Ees ootas Armeenia – Iraani piiriületus…
Bussijaama jõudes piisas vaid üle huulte tuua nimi Meghri (Armeenia piirilinn) kui meie kotid ilma pikema jututa Volga minibussi peale tõsteti. Tuju oli üsna hea ka, sest bussijuht vastas mu küsimusele reisi kestuse kohta sõnaga “kuus”. Selge pilt – kuus tundi. Kuigi LonelyPlanet märkis reisi pikkuseks 9,5 tundi, lootsin, et ju siis minibuss on kiirem. Hiljem muidugi selgus, et ma eksisin…
Bussis oli õhkkond üsna elav – kõik suhtlesid omavahel v.a meie ja üks iraanlane, kes vahtis ainiti aknast välja. Makis mängis kassett veel ja veel kohalikku hitti, mis kõneles mustadest silmadest. Teel tegime mitmeid pikki peatuseid, kus sõime ja vahtisime niisama. Ühe pikema peatuse ajal kui armeenlased kohvikusse läksid, sattusime iraanlasega juttu ajama. Alguses küsis kutt, et kas me oleme venelased ja kas po angliskii räägime. Kui vastasin esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt, jätkus jutuajamine juba palju sujuvamalt inglise keeles. See peatus kujunes üsna pikaks, pärast pooletunnist ootamist muutus iraanlane kärsituks ja küsis, millal edasi sõidame, vastas üks vähestest bussi jäänud meestest, et “seitsjas”- kohe. Aga see “seitsjas” venis ja venis, rääkisime siis vahepeal iraanlasega juttu – peamiselt seisnes see iraanlase karmides sõnavõttudes armeenlaste aadressil – tegemist olevat kõige mõttetuma ja hullumeelsema rahvusega üleüldse ja kõige mõttetum olevat meie bussi seltskond eesotsas bussijuhiga.
Ka armeenlased elavnesid märgates, et siiani bussi tagaistmel vagusi istunud inimesed ei olegi tummad. Selgus, et ka nemad olid meid venelasteks pidanud, ei teagi, kas selles oli süüdi minu suurepärase Moskva aktsendiga vene keel või miski muu.. Kuuldes, et tuleme Eestist, võttis üks taat kätte ja kukkus deklameerima: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere. Selliste harukordsete teadmiste omamise tagamaad selgusid ka üsna pea – mees teenis omal ajal aega Rakveres. Lisaks teadis veel Tallinna kalevi jalkameeskonda, kes olevat Liidu tasemel mingis liigas mänginud. Järjekordse küsimise peale, et millal minema hakkame, vastuseks saades, et seitsjas, sai Shareef tiba vihaseks, sest teda oli kodus ootamas kaks nädalat tagasi võetud noor naine ja selline niisama passimine ei sobinud üldse tema plaanidega.
Jutuajamise vahel pistis ukse vahelt pea sisse mu reiisikaaslane, kes teatas, et ülejäänud armeenlased istuvad kohvikus, söövad ja joovad viina. Läksin siis ka vaatama, milles küsimus. Niipea kui seltskonna juure maha istusin, valati pits ääreni viina täis ja paluti mingi toost öelda… esimesena jõime siis za zhizhnennuju iskusstvu – elukunsti terviseks – suured elukunstnikud ju ümber laua. Kui viinapitsi poolikuna laua peale tagasi asetasin, siis toksati külje pealt ja tehti ühemõtteline liigutus – “põhjani”. Kui nii, siis nii, põhjani läkski ja nii mitu korda. Laud oli lookas liha ja muu kraami all, nii, et lisaks peale sai ka kõht täis.
Igal juhul olid inimesed pärast sellist jää murdmist palju sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui varem. Bussi jõudes surus üks armeenlane mulle kohe õllepudeli pihku – et kallis külaline või nii. Alguses natukene häbenesin joomist – mõtlesin, et me vastleitud Iraani sõbrale selline joomarlus ei meeldi, aga sain sellest kartusest üsna ruttu üle. Sõit kestis kokku üsna kaua (ligi 11 tundi) ja piirile jõudes olin juba üsna kaineks saanud. Ees ootas Armeenia – Iraani piiriületus…