Subpage under development, new version coming soon!
Topic closed!!!
Subject: Reisikiri - India
Jerevanis passisime ühe päeva ringi ja järgmise päeva hommikul pakkisime asjad. Pr. Simonyan serveeris keeksi ja teed, rääkisime ka mõne sõna juttu Tallinnast ja Moskva olümpiamängude purjeregatist ja hotell Olümpiast.
Bussijaama jõudes piisas vaid üle huulte tuua nimi Meghri (Armeenia piirilinn) kui meie kotid ilma pikema jututa Volga minibussi peale tõsteti. Tuju oli üsna hea ka, sest bussijuht vastas mu küsimusele reisi kestuse kohta sõnaga “kuus”. Selge pilt – kuus tundi. Kuigi LonelyPlanet märkis reisi pikkuseks 9,5 tundi, lootsin, et ju siis minibuss on kiirem. Hiljem muidugi selgus, et ma eksisin…
Bussis oli õhkkond üsna elav – kõik suhtlesid omavahel v.a meie ja üks iraanlane, kes vahtis ainiti aknast välja. Makis mängis kassett veel ja veel kohalikku hitti, mis kõneles mustadest silmadest. Teel tegime mitmeid pikki peatuseid, kus sõime ja vahtisime niisama. Ühe pikema peatuse ajal kui armeenlased kohvikusse läksid, sattusime iraanlasega juttu ajama. Alguses küsis kutt, et kas me oleme venelased ja kas po angliskii räägime. Kui vastasin esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt, jätkus jutuajamine juba palju sujuvamalt inglise keeles. See peatus kujunes üsna pikaks, pärast pooletunnist ootamist muutus iraanlane kärsituks ja küsis, millal edasi sõidame, vastas üks vähestest bussi jäänud meestest, et “seitsjas”- kohe. Aga see “seitsjas” venis ja venis, rääkisime siis vahepeal iraanlasega juttu – peamiselt seisnes see iraanlase karmides sõnavõttudes armeenlaste aadressil – tegemist olevat kõige mõttetuma ja hullumeelsema rahvusega üleüldse ja kõige mõttetum olevat meie bussi seltskond eesotsas bussijuhiga.
Ka armeenlased elavnesid märgates, et siiani bussi tagaistmel vagusi istunud inimesed ei olegi tummad. Selgus, et ka nemad olid meid venelasteks pidanud, ei teagi, kas selles oli süüdi minu suurepärase Moskva aktsendiga vene keel või miski muu.. Kuuldes, et tuleme Eestist, võttis üks taat kätte ja kukkus deklameerima: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere. Selliste harukordsete teadmiste omamise tagamaad selgusid ka üsna pea – mees teenis omal ajal aega Rakveres. Lisaks teadis veel Tallinna kalevi jalkameeskonda, kes olevat Liidu tasemel mingis liigas mänginud. Järjekordse küsimise peale, et millal minema hakkame, vastuseks saades, et seitsjas, sai Shareef tiba vihaseks, sest teda oli kodus ootamas kaks nädalat tagasi võetud noor naine ja selline niisama passimine ei sobinud üldse tema plaanidega.
Jutuajamise vahel pistis ukse vahelt pea sisse mu reiisikaaslane, kes teatas, et ülejäänud armeenlased istuvad kohvikus, söövad ja joovad viina. Läksin siis ka vaatama, milles küsimus. Niipea kui seltskonna juure maha istusin, valati pits ääreni viina täis ja paluti mingi toost öelda… esimesena jõime siis za zhizhnennuju iskusstvu – elukunsti terviseks – suured elukunstnikud ju ümber laua. Kui viinapitsi poolikuna laua peale tagasi asetasin, siis toksati külje pealt ja tehti ühemõtteline liigutus – “põhjani”. Kui nii, siis nii, põhjani läkski ja nii mitu korda. Laud oli lookas liha ja muu kraami all, nii, et lisaks peale sai ka kõht täis.
Igal juhul olid inimesed pärast sellist jää murdmist palju sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui varem. Bussi jõudes surus üks armeenlane mulle kohe õllepudeli pihku – et kallis külaline või nii. Alguses natukene häbenesin joomist – mõtlesin, et me vastleitud Iraani sõbrale selline joomarlus ei meeldi, aga sain sellest kartusest üsna ruttu üle. Sõit kestis kokku üsna kaua (ligi 11 tundi) ja piirile jõudes olin juba üsna kaineks saanud. Ees ootas Armeenia – Iraani piiriületus…
Bussijaama jõudes piisas vaid üle huulte tuua nimi Meghri (Armeenia piirilinn) kui meie kotid ilma pikema jututa Volga minibussi peale tõsteti. Tuju oli üsna hea ka, sest bussijuht vastas mu küsimusele reisi kestuse kohta sõnaga “kuus”. Selge pilt – kuus tundi. Kuigi LonelyPlanet märkis reisi pikkuseks 9,5 tundi, lootsin, et ju siis minibuss on kiirem. Hiljem muidugi selgus, et ma eksisin…
Bussis oli õhkkond üsna elav – kõik suhtlesid omavahel v.a meie ja üks iraanlane, kes vahtis ainiti aknast välja. Makis mängis kassett veel ja veel kohalikku hitti, mis kõneles mustadest silmadest. Teel tegime mitmeid pikki peatuseid, kus sõime ja vahtisime niisama. Ühe pikema peatuse ajal kui armeenlased kohvikusse läksid, sattusime iraanlasega juttu ajama. Alguses küsis kutt, et kas me oleme venelased ja kas po angliskii räägime. Kui vastasin esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt, jätkus jutuajamine juba palju sujuvamalt inglise keeles. See peatus kujunes üsna pikaks, pärast pooletunnist ootamist muutus iraanlane kärsituks ja küsis, millal edasi sõidame, vastas üks vähestest bussi jäänud meestest, et “seitsjas”- kohe. Aga see “seitsjas” venis ja venis, rääkisime siis vahepeal iraanlasega juttu – peamiselt seisnes see iraanlase karmides sõnavõttudes armeenlaste aadressil – tegemist olevat kõige mõttetuma ja hullumeelsema rahvusega üleüldse ja kõige mõttetum olevat meie bussi seltskond eesotsas bussijuhiga.
Ka armeenlased elavnesid märgates, et siiani bussi tagaistmel vagusi istunud inimesed ei olegi tummad. Selgus, et ka nemad olid meid venelasteks pidanud, ei teagi, kas selles oli süüdi minu suurepärase Moskva aktsendiga vene keel või miski muu.. Kuuldes, et tuleme Eestist, võttis üks taat kätte ja kukkus deklameerima: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere. Selliste harukordsete teadmiste omamise tagamaad selgusid ka üsna pea – mees teenis omal ajal aega Rakveres. Lisaks teadis veel Tallinna kalevi jalkameeskonda, kes olevat Liidu tasemel mingis liigas mänginud. Järjekordse küsimise peale, et millal minema hakkame, vastuseks saades, et seitsjas, sai Shareef tiba vihaseks, sest teda oli kodus ootamas kaks nädalat tagasi võetud noor naine ja selline niisama passimine ei sobinud üldse tema plaanidega.
Jutuajamise vahel pistis ukse vahelt pea sisse mu reiisikaaslane, kes teatas, et ülejäänud armeenlased istuvad kohvikus, söövad ja joovad viina. Läksin siis ka vaatama, milles küsimus. Niipea kui seltskonna juure maha istusin, valati pits ääreni viina täis ja paluti mingi toost öelda… esimesena jõime siis za zhizhnennuju iskusstvu – elukunsti terviseks – suured elukunstnikud ju ümber laua. Kui viinapitsi poolikuna laua peale tagasi asetasin, siis toksati külje pealt ja tehti ühemõtteline liigutus – “põhjani”. Kui nii, siis nii, põhjani läkski ja nii mitu korda. Laud oli lookas liha ja muu kraami all, nii, et lisaks peale sai ka kõht täis.
Igal juhul olid inimesed pärast sellist jää murdmist palju sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui varem. Bussi jõudes surus üks armeenlane mulle kohe õllepudeli pihku – et kallis külaline või nii. Alguses natukene häbenesin joomist – mõtlesin, et me vastleitud Iraani sõbrale selline joomarlus ei meeldi, aga sain sellest kartusest üsna ruttu üle. Sõit kestis kokku üsna kaua (ligi 11 tundi) ja piirile jõudes olin juba üsna kaineks saanud. Ees ootas Armeenia – Iraani piiriületus…
Endla to
Tanel [del]
Lõpetan siin vaikset Uhhuduuri raamatu lugemise ja Tanel, ütlen, et kui teekisid vähe promotioni ja käiksid Paari ja Hommikuterevisiooni saates Priidu jutul ning tõstaksid teema, siis usutavasti võib olla sinu seiklustel ja kirjeldustel üsna kõvasti parem minek kui sellel Uhhu raamatul.
Igaljuhul tasuks sellele mõelda ja mitte jätta sarnast asja ajalootolmu vedelema, tegemist on asjaga, mida rääkida lastelastele :D!
Igaljuhul tasuks sellele mõelda ja mitte jätta sarnast asja ajalootolmu vedelema, tegemist on asjaga, mida rääkida lastelastele :D!
Tanel [del] to
Endla
Mul juba uued huvitavad reisiplaanid ka soolas. Vbl kunagi tuleb nendest lugudest siis välja kogumik... "Kogutud Teosed" vms :P
Tanel [del] to
Endla
Heh, vaatan, et mul on lugu siin pooleli jäänud Armeenia-Iraani piiriületuse juures... See on küll hea lugu ja väärib rääkimist;)
---------------------------
Armeenia-Iraani piirile jõudes tuli kõigepealt läbida Armeenia piiripunkt, mida ehtisid Vene lipp ja vene piirivalvurid. Ukse vahelt sisse kiigates paistis näkku täielik korralagedus – passe kontrollima pidavad mehed istusid eemal laua taga ja jõid viina. Küsimusele, mis nüüd saab, kes passe tahab näha jne, vastati umbmäärase mõminaga. Meie sõber iraanlane oli aga nähtavasti selle suhtumisega juba tuttav ja jalutas lihtsalt senikaua Iraani suunas edasi kuni keegi ligi kargas ja passi küsis. Nii saime meiegi esimesest takistusest hõlpsalt üle. Mõtlesime juba, et kõik on korras ja saab juba Iraani minna – astusime juba piiripunkti hoonest välja… aga ei läinud see asi nii lihtsalt.
Jõudsime paar-kolm sammu teha kui vene piirivalvur koos piirivalvekoeraga meid kinni pidas ja passikontrolli teisele ringile suunas. Piirivalvekoeraks oli neil tavalise kassi mõõtu Pekingi paleekoer, keda nad isekeskis hellitavalt Kitaets´iks (hiinlane) kutsusid. See teine passikontroll võttis juba rohkem aega, sest tekkis “probleem”, mille olemasolust ja olemusest saime teada alles pool tundi pärast seda kui olime passid kontrollimiseks üle andnud. Nimelt oli meil passis 3 päevane transiitviisa, mille kasutusajaks oli määratud üks nädal – et saaksime ise valida, millistel kolmel päeval selle nädala jooksul me Armeenias viibida tahame. Piirivalvurid ei saanud aga aru, kuidas saab kolmepäevast transiitviisat kasutada 7 päeva. Selle “probleemi” tegi veelgi kummalisemaks asjaolu, et me olime Armeeniast välja sõitmas ja viibinud seal 3 päeva – seega reaalselt mingit probleemi ei olnud – me ei olnud ühtegi reeglit rikkunud, ükskõik, mispidi vaadata. Aga nemad ei saanud meid riigist välja lasta – helistasid kõrgematele ülemustele, kes ka mitte midagi vastata ei osanud, samuti ei osanud midagi teha kohapeal olev kõige kõrgem ohvitser – kõik otseloomulikult venelased. Lahendasime seda rasket probleemi ligi tund aega.
Meie sõber iraanlane palus pärast umbes poolt tundi ootamist luba lahkumiseks, mille me talle ka vastuvaidlemata andsime. Maad hakkas võtma üsna närviline õhkkond, mis ei ole ka imekspandav arvestades seda, et selja taga oli 11 tundi minibussis, kell oli juba üsna palju, väljas valitses kottpimedus ja meil polnud õrna aimugi kuidasmoodi me peaksime oma esimesse Iraani sihtpunkti Tabrizi jõudma peaksime. Vahepeal tekkisid ühel meist (mitte minul) altkäemaksu pakkumise mõtted, aga need ideed jäid minu keeldumise ja altkäemaksu pakkuda soovija kesise vene keele oskuse tõttu realiseerimata.
Pärast tunniajast ootamist lõid piirivalvurid käega ja andsid meile need õnnetud templid riigist lahkumiseks. Kokkuvõtvalt võib seega Armeenia-Iraani piiri kohta öelda, et need Vene piirivalvurid, kes seda piiri valvama on saadetud on isegi Vene piirivalvurite põhjakiht, kes oma riigipiiri valvamiseks ei kõlba ja on lihtsalt jalust ära saadetud.
Iraani poole peal olid lood õnneks paremad – oli kohe näha, et tegemist oli tsiviliseeritud inimestega, kellel oli ettekujutus olemas sellest, kuidas oma tööd teha. Niipea kui saime piiriformaalsused läbitud, astus meie juurde bussijuht, kes võttis meid käekõrvale ja juhatas meid juba ootavasse luks Scania bussi. Saime sellega suht mõistliku hinnaga otse meid huvitavasse sihtkohta - Tabrizi. Bussijuhi jutust saime niipalju aru, et asjade sellise ideaalse sujumise taga oli olnud meie iraanlasest sõber, aga kuidas täpselt, seda me ei saanudki teada. Tee peal peatusime väikeseks söögipeatuseks, kus tegime ühe õhtuse kebabi ja natukene enne südaööd olimegi Tabrizis. Bussipeatuses võtsime takso ja leppisime kokku, et maksame 10 000 riaali, aga kui hotelli ette jõudsime, hakkas taksojuht (kes oli vahepeal kaotanud igasuguse inglise keele oskuse, mis oleks läbirääkimistel kasuks tulnud) nõudma 22 tuhandet. Alguses mõtlesin, et tegu oli fenomeniga, millest ka Lonely Planeti raamatus juttu – et iraanlased ei võta pakutavat esimese ega teise korraga vastu, alles siis kui kolmandata korda pakkuda on nad nõus su käest raha vms vastu võtma. Kui ma aga üheksas ja kümnes kord ikka eitava vastuse sain siis ei osanud enam midagi öelda, pistsin selle kümneka talle taskusse ja jalutasin hotelli.
---------------------------
Armeenia-Iraani piirile jõudes tuli kõigepealt läbida Armeenia piiripunkt, mida ehtisid Vene lipp ja vene piirivalvurid. Ukse vahelt sisse kiigates paistis näkku täielik korralagedus – passe kontrollima pidavad mehed istusid eemal laua taga ja jõid viina. Küsimusele, mis nüüd saab, kes passe tahab näha jne, vastati umbmäärase mõminaga. Meie sõber iraanlane oli aga nähtavasti selle suhtumisega juba tuttav ja jalutas lihtsalt senikaua Iraani suunas edasi kuni keegi ligi kargas ja passi küsis. Nii saime meiegi esimesest takistusest hõlpsalt üle. Mõtlesime juba, et kõik on korras ja saab juba Iraani minna – astusime juba piiripunkti hoonest välja… aga ei läinud see asi nii lihtsalt.
Jõudsime paar-kolm sammu teha kui vene piirivalvur koos piirivalvekoeraga meid kinni pidas ja passikontrolli teisele ringile suunas. Piirivalvekoeraks oli neil tavalise kassi mõõtu Pekingi paleekoer, keda nad isekeskis hellitavalt Kitaets´iks (hiinlane) kutsusid. See teine passikontroll võttis juba rohkem aega, sest tekkis “probleem”, mille olemasolust ja olemusest saime teada alles pool tundi pärast seda kui olime passid kontrollimiseks üle andnud. Nimelt oli meil passis 3 päevane transiitviisa, mille kasutusajaks oli määratud üks nädal – et saaksime ise valida, millistel kolmel päeval selle nädala jooksul me Armeenias viibida tahame. Piirivalvurid ei saanud aga aru, kuidas saab kolmepäevast transiitviisat kasutada 7 päeva. Selle “probleemi” tegi veelgi kummalisemaks asjaolu, et me olime Armeeniast välja sõitmas ja viibinud seal 3 päeva – seega reaalselt mingit probleemi ei olnud – me ei olnud ühtegi reeglit rikkunud, ükskõik, mispidi vaadata. Aga nemad ei saanud meid riigist välja lasta – helistasid kõrgematele ülemustele, kes ka mitte midagi vastata ei osanud, samuti ei osanud midagi teha kohapeal olev kõige kõrgem ohvitser – kõik otseloomulikult venelased. Lahendasime seda rasket probleemi ligi tund aega.
Meie sõber iraanlane palus pärast umbes poolt tundi ootamist luba lahkumiseks, mille me talle ka vastuvaidlemata andsime. Maad hakkas võtma üsna närviline õhkkond, mis ei ole ka imekspandav arvestades seda, et selja taga oli 11 tundi minibussis, kell oli juba üsna palju, väljas valitses kottpimedus ja meil polnud õrna aimugi kuidasmoodi me peaksime oma esimesse Iraani sihtpunkti Tabrizi jõudma peaksime. Vahepeal tekkisid ühel meist (mitte minul) altkäemaksu pakkumise mõtted, aga need ideed jäid minu keeldumise ja altkäemaksu pakkuda soovija kesise vene keele oskuse tõttu realiseerimata.
Pärast tunniajast ootamist lõid piirivalvurid käega ja andsid meile need õnnetud templid riigist lahkumiseks. Kokkuvõtvalt võib seega Armeenia-Iraani piiri kohta öelda, et need Vene piirivalvurid, kes seda piiri valvama on saadetud on isegi Vene piirivalvurite põhjakiht, kes oma riigipiiri valvamiseks ei kõlba ja on lihtsalt jalust ära saadetud.
Iraani poole peal olid lood õnneks paremad – oli kohe näha, et tegemist oli tsiviliseeritud inimestega, kellel oli ettekujutus olemas sellest, kuidas oma tööd teha. Niipea kui saime piiriformaalsused läbitud, astus meie juurde bussijuht, kes võttis meid käekõrvale ja juhatas meid juba ootavasse luks Scania bussi. Saime sellega suht mõistliku hinnaga otse meid huvitavasse sihtkohta - Tabrizi. Bussijuhi jutust saime niipalju aru, et asjade sellise ideaalse sujumise taga oli olnud meie iraanlasest sõber, aga kuidas täpselt, seda me ei saanudki teada. Tee peal peatusime väikeseks söögipeatuseks, kus tegime ühe õhtuse kebabi ja natukene enne südaööd olimegi Tabrizis. Bussipeatuses võtsime takso ja leppisime kokku, et maksame 10 000 riaali, aga kui hotelli ette jõudsime, hakkas taksojuht (kes oli vahepeal kaotanud igasuguse inglise keele oskuse, mis oleks läbirääkimistel kasuks tulnud) nõudma 22 tuhandet. Alguses mõtlesin, et tegu oli fenomeniga, millest ka Lonely Planeti raamatus juttu – et iraanlased ei võta pakutavat esimese ega teise korraga vastu, alles siis kui kolmandata korda pakkuda on nad nõus su käest raha vms vastu võtma. Kui ma aga üheksas ja kümnes kord ikka eitava vastuse sain siis ei osanud enam midagi öelda, pistsin selle kümneka talle taskusse ja jalutasin hotelli.
Kui sul mõnikord jälle igav on, võid julgelt rääkida, mis edasi juhtus.