Subpage under development, new version coming soon!
Topic closed!!!
Subject: Reisikiri - India
Ma kahjuks nii palju kohalikke traditsioone ei austa, et vett sellistel eesm2rkidel kasutada. Nagu ytlesin, lukshotellides on paber olemas ja kuna ma yhes sellistest viibin, siis seda paberimuret ei ole. Huvitavam on asi siis, kui ees on Delhist v2ljaminek. Ntx Amritsaris k2isin apteegist tualettpaberit ostmas, sest mujal ei myydud. Kirves oli ka - 30 ruupiat.
Tallinna India restoranis Elevant on minu m2letamist m88da kyll tualetpaberit, aga ma kindel ei ole.
Delhi majad... Siin on igasuguseid majasid. Suurem osa on muidugi t2ielik geto, barakid, ilma akende ja usteta majad, kust on v6imalik vaadata perekonna elu ja tegemisi. Kesklinnas on ka k6vad pilvel6hkujad, t2itsa city tunne tuleb seal kohe peale. On ka suuri villasid ja muidu maju... Aga valdavas osas on tegu v2ga lihtsate 1-2 kordsete kivist kastidega, kuhu on raiutud v2ikesed aknad sisse, et 6hk l2bi k2iks.
Yks huvitav asi veel Indiast - siin on k6ik kohad haakriste t2is, selline tunne, nagu oleks natsi-Saksamaal 1938. aastal. Rikshade peal on haakristid, majade seinte peal, pyhakohtades jne. Uurisin siis natukene milles asi ja sain teada. 6htul lasen endast paar pilti teha templi taustal, mille seinu ja v2ravaid kaunistavad suured haakristid, siis saab lastelastele r22kida, kuidas ma omal ajal Hitleril Berliinis kylas k2isin ja neid pilte sinnajuurde n2idata:)
Tallinna India restoranis Elevant on minu m2letamist m88da kyll tualetpaberit, aga ma kindel ei ole.
Delhi majad... Siin on igasuguseid majasid. Suurem osa on muidugi t2ielik geto, barakid, ilma akende ja usteta majad, kust on v6imalik vaadata perekonna elu ja tegemisi. Kesklinnas on ka k6vad pilvel6hkujad, t2itsa city tunne tuleb seal kohe peale. On ka suuri villasid ja muidu maju... Aga valdavas osas on tegu v2ga lihtsate 1-2 kordsete kivist kastidega, kuhu on raiutud v2ikesed aknad sisse, et 6hk l2bi k2iks.
Yks huvitav asi veel Indiast - siin on k6ik kohad haakriste t2is, selline tunne, nagu oleks natsi-Saksamaal 1938. aastal. Rikshade peal on haakristid, majade seinte peal, pyhakohtades jne. Uurisin siis natukene milles asi ja sain teada. 6htul lasen endast paar pilti teha templi taustal, mille seinu ja v2ravaid kaunistavad suured haakristid, siis saab lastelastele r22kida, kuidas ma omal ajal Hitleril Berliinis kylas k2isin ja neid pilte sinnajuurde n2idata:)
a mis värvi majad on ? :)
näita siis meile ka pilte pärast :P
näita siis meile ka pilte pärast :P
Majad on kivi v2rvi v6i kollased, mingid pildid riputan arvatavasti yles kyll kui tagasi olen.
Nii, kus Su uued seiklused on? Need jutud siin on minu päevas nagu kirss koogi otsas ja ma ootan kannatamatult järgmisi pajatusi:)
mina ootan ka! siis saab jälle hea kõhutäie naerda:D
Mul on natukene probleeme olnud koolisk2imisega ja arvuti taha saamisega... ei ole pikemalt aega olnud.
K2isime Pushkaris ja Ajmeris, mis j22vad ca 500 kilti Dehlist l22ne poole. Pidime esmasp2eva hommikul tagasi tulema, aga India suurep2rase rongipiletite broneerimissysteemi ja waiting listi t6ttu j2id piletid saamata... nii j6udsime tagasi alles teisip2eva p2rastl6unal ja 6ppet88sse sekkusime p2eva poole pealt. M6tlesin vabanduseks v2lja loo sellest, kuidas mul oli vaja t2htsaid t88asju ajada.
Aga varsti... kui aega saan, kirjutan uue peatyki sellest, kuidas hindud on konkurentsitult maailma k6ige r2pasemad inimesed, kuidas ma s6itsin 88 l2bi paduvihmaga bussis, millel ei olnud osasid aknaid ees, kuidas mind very clean hotellitoas kahtlaste plekkidega linade vahele magama taheti panna ja paljust muust.
T
K2isime Pushkaris ja Ajmeris, mis j22vad ca 500 kilti Dehlist l22ne poole. Pidime esmasp2eva hommikul tagasi tulema, aga India suurep2rase rongipiletite broneerimissysteemi ja waiting listi t6ttu j2id piletid saamata... nii j6udsime tagasi alles teisip2eva p2rastl6unal ja 6ppet88sse sekkusime p2eva poole pealt. M6tlesin vabanduseks v2lja loo sellest, kuidas mul oli vaja t2htsaid t88asju ajada.
Aga varsti... kui aega saan, kirjutan uue peatyki sellest, kuidas hindud on konkurentsitult maailma k6ige r2pasemad inimesed, kuidas ma s6itsin 88 l2bi paduvihmaga bussis, millel ei olnud osasid aknaid ees, kuidas mind very clean hotellitoas kahtlaste plekkidega linade vahele magama taheti panna ja paljust muust.
T
Nädalavahetusel käisime hindude pühas linnas Pushkaris. Juba bussis käis kõva reklaamitöö, meile üritati kaela määrida mitmeid hotelle, sõelale jäi üks sümpaatse käitumisega noormees, kes seletas, et tema on just oma külalistemaja avanud ja pakub meile väga soodsat varianti air cooleri, vapustava vaate, ja dushiruumiga tuba, lisaks pakuti ka võimalust roof-top restaurantis keha kinnitada. Ütles veel, et tulge vaadake üle... no pressure... kui ei meeldi, siis ei pea sinna jääma, hind ka ok, 150 ruupiat öö eest. Kui kohale jõudsime, siis tunduski kõik ok – aken oli olemas, tuba üsna jahe ja mõnus. Mees oli aknale ka mingi marli ette löönud ja esitles seda kui mosquito net’i. Linad olid natukene räpased, paistis, nagu ei oleks keegi neid kaua aega kasutanud, hotelliomanik ütles meie kimbatust nähes, et ta võib meile turult uued linad tuua kui vaja. Leppisime siis sellega, mis meile anti, keerasime linad teistpidi, mispeale need nägid juba päris kasutatavad välja. Dushiruum oli uhke, dush tuli otse laest, tualettpoti kautamiseks tuli aga appi võtta natukene loogilist mõtlemist ja vee pealetõmbamiseks kasutama mitte selleks muidu ettenähtud kangi, vaid tirima kuskilt august tilbendavat nööri. Lõpuks ei saanudki me seda potti töökorda, see keeldus kõike meie poolt pakutavat alla neelamast… aga see ei olegi siinkandis nii haruldane – soovitatakse tualettpaberit pärast kasutamist mitte veega alla lasta, vaid visata see selleks ette nähtud prügikasti… nii ei ummistu torustik ära.
Esimene öö möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, teine öö oli kindlasti huvitavam kui esimene. Nimelt sadas päeval kõvasti vihma ja meie olime pahaaimamatult hommikul oma toakese akna pärani lahti jätnud. Mõistagi tähendas see seda, et paduvihm oli meie voodite kallal halastamatut hävitustööd teinud – see oli vähemalt pea osas üsna märg, pealegi tõi niiskus esile patjade mitte just eriti hea aroomi, mis viitas nende vanale eale ja suurele kasutatuse astmele. Lisaks anti meie ”very clean” hotellitoa mainele vastavad linad, millel olevad spetsiifilise välimusega plekid ei tekitanud kohe üldse mitte soovi nende vahele magama keerata. Uni oli siiski üsna magus ja järgmisel hommikul saime varakult väljapuhanuna võtta ette reisi Brahma templisse, mis asus sealsamas Pushkari külje all üsna kõrge mäe tipus.
Teekond mäe otsa oli üsna vaevaline... õnneks oli ilm pilvine ja mitte üle mõistuse palav, aga astmed ei tahtnudki otsa saada, pealegi aeglustasid meie tempot kohalikud, kes pakkusid võimalust endast raha eest pilti teha, mõned, kes demonstreerisid oma kobra taltsutamise oskust ja mõned, kes nuiasid vett. Üldiselt oleme juba omandanud oskuse kohalikest kui tühjast kohast läbi vaatama, see oskus on toimetulemise eelduseks, kui hakata igaühele aega ja tähelepanu pühendama, siis võib juba esimese või teise päeva õhtul kurnatuse kätte surra. Igatahes jõudsime mäe otsa ilusasti, aga see pilt, mis seal üleval avanes oli küll kohutav ja kindlasti mitte midagi sellist, mis annaks alust arvata, et tegemist on hindude jaoks väga püha kohaga... põhimõtteliselt oli selle templi näol tegemist suure prügimäega ning meie mulje hindudest kui maailma konkurentsitult kõige räpakamatest inimestest süvenes veelgi. Kogu templipõrand ja ka ümbruskond oli kaetud ühtlase prügikihiga, mis koosnes peamiselt kookospähklikoortest, närimistubaka- ja kommipakkidest ning banaanilehtedest valmistatud taldrikutest. Tagatipuks hakkas veel vihma ka sadama, mis selle prügihunniku veel rohkem laiali peksis, nii, et tekkis vastupandamatu soov sellest kohast lahkuda... seda me vihma vaibudes tegimegi. Me ei olnud loomulikult ainukesed, kes vihma lõppedes alla tahtsid saada, nii liikusime koos hordiga mööda libedaid astmeid allapoole... Olin just jõudnud Eneli ettevaatlikkuse üle muiata ja rääkida sellest, et mul ei ole elu sees kunagi ühtegi luumurdu olnud, kui mul äkki maapind jalge alt kadus ja ma oma käe peale maandusin. Ka pärast seda vahejuhtumit võin õnneks rääkida sellest, et mul pole siiamaani ühtegi luumurdu olnud.
Pushkari tombenumbriks on puha jarv, kuhu tuhanded hindud iga paev end puha veega pesema soidavad. Meie arusaamade kohaselt on tegemist usna rapase jarvega, aga igauhel on oigus oma arvamusele. Vahemalt ei vaadatud meile vaga viltu kui ujumisest loobusime. Seda enam, et peaaegu alati tekitab suurt hammeldust meie otsustav keeldumine kui meile pakutakse juua puha vett, mis toenaoliselt on mustem kui eesti kanalisatsioonis liikuv ollus. Ma arvan, et me oleme nende arvates mingid tobedad tegelased, kes puha ja tervendava mojuga vee asemel miskit mottetut pudelivett endale sisse kallavad.
Pushkari lastel on tobe komme pidevalt head ja paremat nurida ning nende loputu jarjekindlus teeks au ukskoik millisele pahemaarimisfirmale. Vahel jagasime nendega maiustusi- isegi siis ei jaadud rahule ja nouti lisa. Tavaliselt tegime sudame kovaks ja aegajalt lausa pahandasime, et nii ei ole viisakas. Info lahke kaega turistidest levib kulutulena ule linna ning kui uhele annad, siis void arvata, et jargmisel hetkel on sul paarkummend anuvat silmapaari umber. Uks poiss lubas mulle, et ta ei raagi minu heldusest mitte kellegile ja kui ta seda ikkagi teeb, siis voiksin ta ara tappa. (sona- sonalt). Ja miks te siia linna uldse tulete kui te raha ei taha anda?
Kohalikku närimistubakat proovisime ka - efekt on põhimõtteliselt sama, mis rootslaste närimistubakal snusil – tekitab kerge elevuse ja heaolutunde, näitab maailma helgemates värvides, nagu üks kohalik meile natukene teiste sõnadega ütles. Eks ta näitabki ja positiivne on ka see, et suparil on hoopis parem maitse kui tavalisel närimistubakal... lutsutaks justkui kommi ja meeleolu muudkui tõuseb:)
Sõitsime ka bussiga ühe väikese otsa Ajmerist Pushkari. Tagasitulles oli buss täiesti täis ja tagaistmel oli ainult üks koht, mille Eneli kassiliku osavusega hõivas, mulle jäi siis esialgu seisukoht. Üritasin laiutavatele külameestele mõista anda, et ma oleksin ülimalt tänulik, kui keegi end natukene nihutaks ja mind istuma laseks… see jäi tühjaks lootuseks, sest nende mentaliteet oli sarnane kopli liinide venelastega, vahtisid ülbe näoga otsa ega liigutanudki, endal kaks vaba kohta kõrval. Ei hakanud ise tühjast tüli tegema ja seisin siis natukene aega... kuni üks härrasmees mind enda kõrvale poole kohaga istuma lasi. Poistel oli muidugi nalja laialt, ütlesid, et see buss ei sõidagi Pushkari, vaid hoopis Jaipuri, küsisin siis eesistujatelt igaks juhuks järgi... Kohaliku küla kõva mees viskas veel igasuguseid kahtlase väärtusega kergelt solvava ja alavääristava tooniga nalju, mispeale mul juba keel kibeles ütlema, et temasugust arukat ja säravat, nii hea huumorisoonega isikut ei ole ma oma lühikese elu jooksul veel kohanud, aga jätsin igaks juhuks sarkasmi, kurat teab, mismoodi sellele oleks reageeritud. Kannatasingi Pushkarini ära ilma, et oleks keelt teritanud, õnnestus viisakaks jääda ja Eestit väärikalt esindada:) Bussist veel huvitav vahejuhtum... et kui ma ütlesin poistele, et olen Eestist, ütles mu kõrvalistuv mees „Tallinn“... rohkem mul temaga keelebarjääri tõttu suhelda ei õnnestunud, nii jäigi teada saamata, kust ta meie kaunist pealinnast kuulnud on.
Pushkarist ostsime pileti luksbussile, kus pidi olema tohutult palju ruumi ja ilusti eraldi sleeperi kohad. Käisin veel Ajmerist spetsiaalselt puhast särki ostmas, et ei peaks seal suure luksuse sees oma läbihigistatud särgiga magama. Kui selle üleshaibitud bussi peale astusime, siis selgus, et tegemist on samasuguse saraga nagu see, millega me kohale sõitsime – jalgu sirutada ei saanud ja kahene sleeper selle kohta öelda on üldse palju. Enne kui magama keerasime selgus, et buss oli vihma ajal arvatavasti aknad lahti sõitnud, mistõttu madratsi peaosa oli läbivettinud ja haises samamoodi nagu padjad Maharaja hotellis. Eneli protestimise peale pakuti meile teist magamiskohta, aga see oli veel märjem kui meie esialgne ase. Tõmbasin siis märjale osale õnneks kaasas olnud kilekoti peale ja enam ei tundunudki see magamiskoht nii üle mõistuse vastikuna. Me olime isegi õnnelikud selle kohavalikuga, sest meie kõrval istusid kolm hindut samasuguse kahese sleeperi peal, neil aga ei olnud kahjuks üldse akent ees ja akna asemele paigutatud auklik vineer ei pakkunud eriti head kaitset väljas möllava tormi ja paduvihma eest. Igatahes hakkas ka mul öösel vett pähe tilkuma kuskilt akna vahelt, nii, et Delhisse jõudes oli üks külg üsna märg. Kohale pidime jõudma teisipäeva hommiku kella kuueks... arvestasime, et jõuame veel enne ilusasti dushi all ära käia ja siis teistega koos kooli sõita, nagu ei oleks vahepeal midagi juhtunudki, see plaan aga päris täkke ei läinud, sest kohale jõudsime alles pool kaheksa, selleks ajaks olid meie kooliautod juba läinud ja me jõudsime rahulikult dushi all ja söömaski käia enne kui rikshaga kooli sõitsime. Meie olemasolu üle oldi suhteliselt üllatunud, arvati, et me oleme juba koju või kuskile mujale ära sõitnud. õpetajannale pobisesin vabanduseks midagi tähtsatest tööasjadest, millega oli vaja tegeleda nädalavahetusel ja esmaspäevalgi. Kui küsiti, kas kas käisime kuskil kaugemal ka, siis vastasin, et me ei tohi ju Delhist välja minna. Paistab, et puudumistest ei tehta eriti suurt numbrit, aga eks näis... kui meie plaanid teoks saavad, siis tuleb veel 4 päeva puudumist ja kas meie kursuse korraldajad pärast seda ka nii sõbralikud on... seda näeme mõne nädala pärast.
Esimene öö möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, teine öö oli kindlasti huvitavam kui esimene. Nimelt sadas päeval kõvasti vihma ja meie olime pahaaimamatult hommikul oma toakese akna pärani lahti jätnud. Mõistagi tähendas see seda, et paduvihm oli meie voodite kallal halastamatut hävitustööd teinud – see oli vähemalt pea osas üsna märg, pealegi tõi niiskus esile patjade mitte just eriti hea aroomi, mis viitas nende vanale eale ja suurele kasutatuse astmele. Lisaks anti meie ”very clean” hotellitoa mainele vastavad linad, millel olevad spetsiifilise välimusega plekid ei tekitanud kohe üldse mitte soovi nende vahele magama keerata. Uni oli siiski üsna magus ja järgmisel hommikul saime varakult väljapuhanuna võtta ette reisi Brahma templisse, mis asus sealsamas Pushkari külje all üsna kõrge mäe tipus.
Teekond mäe otsa oli üsna vaevaline... õnneks oli ilm pilvine ja mitte üle mõistuse palav, aga astmed ei tahtnudki otsa saada, pealegi aeglustasid meie tempot kohalikud, kes pakkusid võimalust endast raha eest pilti teha, mõned, kes demonstreerisid oma kobra taltsutamise oskust ja mõned, kes nuiasid vett. Üldiselt oleme juba omandanud oskuse kohalikest kui tühjast kohast läbi vaatama, see oskus on toimetulemise eelduseks, kui hakata igaühele aega ja tähelepanu pühendama, siis võib juba esimese või teise päeva õhtul kurnatuse kätte surra. Igatahes jõudsime mäe otsa ilusasti, aga see pilt, mis seal üleval avanes oli küll kohutav ja kindlasti mitte midagi sellist, mis annaks alust arvata, et tegemist on hindude jaoks väga püha kohaga... põhimõtteliselt oli selle templi näol tegemist suure prügimäega ning meie mulje hindudest kui maailma konkurentsitult kõige räpakamatest inimestest süvenes veelgi. Kogu templipõrand ja ka ümbruskond oli kaetud ühtlase prügikihiga, mis koosnes peamiselt kookospähklikoortest, närimistubaka- ja kommipakkidest ning banaanilehtedest valmistatud taldrikutest. Tagatipuks hakkas veel vihma ka sadama, mis selle prügihunniku veel rohkem laiali peksis, nii, et tekkis vastupandamatu soov sellest kohast lahkuda... seda me vihma vaibudes tegimegi. Me ei olnud loomulikult ainukesed, kes vihma lõppedes alla tahtsid saada, nii liikusime koos hordiga mööda libedaid astmeid allapoole... Olin just jõudnud Eneli ettevaatlikkuse üle muiata ja rääkida sellest, et mul ei ole elu sees kunagi ühtegi luumurdu olnud, kui mul äkki maapind jalge alt kadus ja ma oma käe peale maandusin. Ka pärast seda vahejuhtumit võin õnneks rääkida sellest, et mul pole siiamaani ühtegi luumurdu olnud.
Pushkari tombenumbriks on puha jarv, kuhu tuhanded hindud iga paev end puha veega pesema soidavad. Meie arusaamade kohaselt on tegemist usna rapase jarvega, aga igauhel on oigus oma arvamusele. Vahemalt ei vaadatud meile vaga viltu kui ujumisest loobusime. Seda enam, et peaaegu alati tekitab suurt hammeldust meie otsustav keeldumine kui meile pakutakse juua puha vett, mis toenaoliselt on mustem kui eesti kanalisatsioonis liikuv ollus. Ma arvan, et me oleme nende arvates mingid tobedad tegelased, kes puha ja tervendava mojuga vee asemel miskit mottetut pudelivett endale sisse kallavad.
Pushkari lastel on tobe komme pidevalt head ja paremat nurida ning nende loputu jarjekindlus teeks au ukskoik millisele pahemaarimisfirmale. Vahel jagasime nendega maiustusi- isegi siis ei jaadud rahule ja nouti lisa. Tavaliselt tegime sudame kovaks ja aegajalt lausa pahandasime, et nii ei ole viisakas. Info lahke kaega turistidest levib kulutulena ule linna ning kui uhele annad, siis void arvata, et jargmisel hetkel on sul paarkummend anuvat silmapaari umber. Uks poiss lubas mulle, et ta ei raagi minu heldusest mitte kellegile ja kui ta seda ikkagi teeb, siis voiksin ta ara tappa. (sona- sonalt). Ja miks te siia linna uldse tulete kui te raha ei taha anda?
Kohalikku närimistubakat proovisime ka - efekt on põhimõtteliselt sama, mis rootslaste närimistubakal snusil – tekitab kerge elevuse ja heaolutunde, näitab maailma helgemates värvides, nagu üks kohalik meile natukene teiste sõnadega ütles. Eks ta näitabki ja positiivne on ka see, et suparil on hoopis parem maitse kui tavalisel närimistubakal... lutsutaks justkui kommi ja meeleolu muudkui tõuseb:)
Sõitsime ka bussiga ühe väikese otsa Ajmerist Pushkari. Tagasitulles oli buss täiesti täis ja tagaistmel oli ainult üks koht, mille Eneli kassiliku osavusega hõivas, mulle jäi siis esialgu seisukoht. Üritasin laiutavatele külameestele mõista anda, et ma oleksin ülimalt tänulik, kui keegi end natukene nihutaks ja mind istuma laseks… see jäi tühjaks lootuseks, sest nende mentaliteet oli sarnane kopli liinide venelastega, vahtisid ülbe näoga otsa ega liigutanudki, endal kaks vaba kohta kõrval. Ei hakanud ise tühjast tüli tegema ja seisin siis natukene aega... kuni üks härrasmees mind enda kõrvale poole kohaga istuma lasi. Poistel oli muidugi nalja laialt, ütlesid, et see buss ei sõidagi Pushkari, vaid hoopis Jaipuri, küsisin siis eesistujatelt igaks juhuks järgi... Kohaliku küla kõva mees viskas veel igasuguseid kahtlase väärtusega kergelt solvava ja alavääristava tooniga nalju, mispeale mul juba keel kibeles ütlema, et temasugust arukat ja säravat, nii hea huumorisoonega isikut ei ole ma oma lühikese elu jooksul veel kohanud, aga jätsin igaks juhuks sarkasmi, kurat teab, mismoodi sellele oleks reageeritud. Kannatasingi Pushkarini ära ilma, et oleks keelt teritanud, õnnestus viisakaks jääda ja Eestit väärikalt esindada:) Bussist veel huvitav vahejuhtum... et kui ma ütlesin poistele, et olen Eestist, ütles mu kõrvalistuv mees „Tallinn“... rohkem mul temaga keelebarjääri tõttu suhelda ei õnnestunud, nii jäigi teada saamata, kust ta meie kaunist pealinnast kuulnud on.
Pushkarist ostsime pileti luksbussile, kus pidi olema tohutult palju ruumi ja ilusti eraldi sleeperi kohad. Käisin veel Ajmerist spetsiaalselt puhast särki ostmas, et ei peaks seal suure luksuse sees oma läbihigistatud särgiga magama. Kui selle üleshaibitud bussi peale astusime, siis selgus, et tegemist on samasuguse saraga nagu see, millega me kohale sõitsime – jalgu sirutada ei saanud ja kahene sleeper selle kohta öelda on üldse palju. Enne kui magama keerasime selgus, et buss oli vihma ajal arvatavasti aknad lahti sõitnud, mistõttu madratsi peaosa oli läbivettinud ja haises samamoodi nagu padjad Maharaja hotellis. Eneli protestimise peale pakuti meile teist magamiskohta, aga see oli veel märjem kui meie esialgne ase. Tõmbasin siis märjale osale õnneks kaasas olnud kilekoti peale ja enam ei tundunudki see magamiskoht nii üle mõistuse vastikuna. Me olime isegi õnnelikud selle kohavalikuga, sest meie kõrval istusid kolm hindut samasuguse kahese sleeperi peal, neil aga ei olnud kahjuks üldse akent ees ja akna asemele paigutatud auklik vineer ei pakkunud eriti head kaitset väljas möllava tormi ja paduvihma eest. Igatahes hakkas ka mul öösel vett pähe tilkuma kuskilt akna vahelt, nii, et Delhisse jõudes oli üks külg üsna märg. Kohale pidime jõudma teisipäeva hommiku kella kuueks... arvestasime, et jõuame veel enne ilusasti dushi all ära käia ja siis teistega koos kooli sõita, nagu ei oleks vahepeal midagi juhtunudki, see plaan aga päris täkke ei läinud, sest kohale jõudsime alles pool kaheksa, selleks ajaks olid meie kooliautod juba läinud ja me jõudsime rahulikult dushi all ja söömaski käia enne kui rikshaga kooli sõitsime. Meie olemasolu üle oldi suhteliselt üllatunud, arvati, et me oleme juba koju või kuskile mujale ära sõitnud. õpetajannale pobisesin vabanduseks midagi tähtsatest tööasjadest, millega oli vaja tegeleda nädalavahetusel ja esmaspäevalgi. Kui küsiti, kas kas käisime kuskil kaugemal ka, siis vastasin, et me ei tohi ju Delhist välja minna. Paistab, et puudumistest ei tehta eriti suurt numbrit, aga eks näis... kui meie plaanid teoks saavad, siis tuleb veel 4 päeva puudumist ja kas meie kursuse korraldajad pärast seda ka nii sõbralikud on... seda näeme mõne nädala pärast.
"Taneli lood 7 maa ja mere tagant" jällegi loetud.
Huvitav oleks tõesti olnud teada saada, et kuidas üks India mees Tallinnast oli kuulnud..
Jään järgmisi lugusid põnevusega ootama:)
Huvitav oleks tõesti olnud teada saada, et kuidas üks India mees Tallinnast oli kuulnud..
Jään järgmisi lugusid põnevusega ootama:)
Väga tänuväärne tegu on tanel sul siia oma seiklustest postitada:D, jõudu jaksu sul nende hulludega võidelda seal:D
J6udu ja jaksu on vaja, usu mind, elu on siin ysna kurnav kohati... Aga 6htul, kui v2ikese 6lle ja m6nusa seltskonnaga aeg maha v6tta, siis tundub elu siin t2itsa paradiisina.... Seltskond on meil siin ju kirev:) Elevandiluurannikust Usbekistanini.
Edit: Ahjaa, selle j2tsin ennist ytlemata, et siin on peale meie veel 4 inimest Eestist, 2 kyll kahjuks vene rahvusest, aga eestlased on t2itsa ok.
T
(edited)
Edit: Ahjaa, selle j2tsin ennist ytlemata, et siin on peale meie veel 4 inimest Eestist, 2 kyll kahjuks vene rahvusest, aga eestlased on t2itsa ok.
T
(edited)
ma ei ole seda Rootsi omagi proovinud, eks see sportlaste värk ole, mõttetu asi tegelt, mingit kasu ei saa:)
V6in kaasa tuua, see maksab 1 ruupia pakk, pakist saab mingi 4-5 laksu. Olen juba 40 pakki ostnud, nendest 4-5 juba 2ra h2vitanud. Pean kindlasti juurde ostma. See ei ole p2ris tubakas ka, vaid ikka midagi muud vist, tubakas ei tee p2ris sellist tunnet.