Subpage under development, new version coming soon!
Topic closed!!!
Subject: Reisikiri - India
Yks huvitav fakt veel... Alkoholi ei myyda alla 25 aastastele. 6nneks ei ole keegi mult veel isikut t6endavat dokumenti kysinud:) Alkoholiga on siin yldse sellised lood, et joodikuid ei ole peaaegu yldse n2inud.. ei kakerda siin inimesed niiviisi t2naval nagu Eestis, olles end eelnevalt t2is lakkunud. Aga alati kui ma alkopoodi l2hen ja paar-kolm 6lut ostan, siis kysitakse, et ainult kolm? ja tehakse suured silmad:)
T2na 6htul s6idan rongiga Bikaneri... k6rbelinna... kaamlisafarid jm. Seega on j2rgmise ndl algul oodata uut peatykki siia teemasse.
Asja ei muudalihtsamaks see, et selle ndl p2evarahasid meile k2tte ei antud... P6hjendati k2imasoleva vihmasajuga. Nyyd siis hakkas vihmaperiood pihta. T2nase p2eva jooksul on kogu aeg sadanud ja see ei ole mingi tibutamine, vaid veesein, t2navad k6ik uputavad, sest targad teedeehitajad ei ole 2ravoolu ehitanud:) Vett on ikka p6lvini.
Asja ei muudalihtsamaks see, et selle ndl p2evarahasid meile k2tte ei antud... P6hjendati k2imasoleva vihmasajuga. Nyyd siis hakkas vihmaperiood pihta. T2nase p2eva jooksul on kogu aeg sadanud ja see ei ole mingi tibutamine, vaid veesein, t2navad k6ik uputavad, sest targad teedeehitajad ei ole 2ravoolu ehitanud:) Vett on ikka p6lvini.
et varsti on sul siis lootust kummikutes lehma sõnnikus möllata? :D
mis sa siis lootsid :)
india asub ju kuskil seal mägede vahel ja troopilises vööndis vms :D
ilmad on seal vägagi muutlikud
india asub ju kuskil seal mägede vahel ja troopilises vööndis vms :D
ilmad on seal vägagi muutlikud
Ehh, seevihmaperioodi jutt tundus alguses imelik... Olin juba 3 n2dalat siin olnud ja kogu see aeg oli v2idetavalt vihmaperiood, kuigi tilkagi ei sadanud. Selline "vihmaperiood" tegi nalja... Nyyd enam naljakas ei ole, sest paduga eriti v2ljas eriti kooberdada ei tahaks... Sees on aga igav kohati.
Teedeehitajad on siin jah t2ielikud keenjused...
Teedeehitajad on siin jah t2ielikud keenjused...
Kummikuid ei ole, m8llan mpaljajalu. Lisaks lehmasitale onselles vees ka igasugust muud sitta ja haigusi, nii, et soovitan minust p2rast tagasitulekut eemal hoida:)
kas indias kuskil pidudel pole käinud... mida noored üldse teevad... meil ikka nädalvahetustel juuakse või käidakse hollykas sebitakse naisi.... ja palju seal arvutid maksavad läpakad....?
...hardo küsimuse jätkuks - palju seal korvpallitossud maksavad?
ja nüüd järgmine küsimus.Palju naigi krokodilli nahast putad maksavad?:d
88klubid siin t2itsa olemas, aga joomisega kohalikud eriti silma ei paista. Ei ole kohalikele ndlvahetusepidudele sattunud, sest olen siis Delhist v2ljas maakohtades ja seal mingeid joomapidusid ei ole.
P6him6tteliselt v6ib 8elda, et siin on hinnad samad, mis eestis. Kui Eestis maksab l2pakas 15 000 krooni, siis siin sama palju ruupiaid. Tossude ja naiki krokodillinahast asjadega on yldiselt sama lugu.
P6him6tteliselt v6ib 8elda, et siin on hinnad samad, mis eestis. Kui Eestis maksab l2pakas 15 000 krooni, siis siin sama palju ruupiaid. Tossude ja naiki krokodillinahast asjadega on yldiselt sama lugu.
et kui eestis maksab läpakas 15 000 krooni siis seal saab 5000 krooniga sellise :O?
äkki viitsid mulle vaadata mõne kossutossu paari mis oleks kroonides mitte rohkem kui 200 eeku vms :)
Ei viitsi teile tr2ni tassida, enda kraamigi onpalju... Aga k2isime siis Bikaneris. Minu jutt sulgudes Eneli kommentaarid.
Jah, kurb, aga tõsi, mitut vuntsidega naist sai Bikaneri tänavatel nähtud.
Esimesel päeval, kohe pärast rongi pealt maha jõudmist ronis meile külje alla üks hindu, kes pakkus meile ööbimiseks oma hotelli. Meie olime alguses skeptilised, eriti Eneli, kes traditsiooniliselt arvas, et me võiksime selle venna maha raputada. Lõpuks, olles näinud, et raudteejaama äärsed hotellid just päris viie tärni mõõtu välja ei andnud (kui tuba vaatama läksime, keerati telekas hästi valjuks, et me ei kuuleks tänavalt ja raudteelt tulevat müra), siis otsustasime, et vaatame, mida mees meile siis pakub. Ja pakkus ta meile head kraami, pole midagi öelda... 150 ruupia eest täitsa viisakas tuba. Lõime käed ja tellisime kohvi (musta värvi vedelik, meenutas kergelt viljakohvi maitset aastate tagant) ning hotelliomanik hakkas meile kaamlisafarit pähe määrima, ütles, et 2000 ruupia eest saaks täitsa kobeda safari kokku panna. Kahjuks ei olnud me taibanud nii palju raha kaasa võtta, mistõttu meil ei olnud talle nii palju välja käia. Meie finantskrahhile ei teinud üldse head see, et meie vaprad kursusekorraldajad reedel raha välja ei maksnud, viitasid vihmasajule. Igatahes lõpuks jäi diil selline, et maksame 1400 ruupiat kahepäevase safari eest ja saame selle eest 6 liitrit mineraalvett ja ka süüa. Esimese päeva õhtul selgus, et mul oli rahakotis veel 20 dollarit, hea, et seda kohe ei avastanud, muidu olekski arvatavasti 2000 ruupiase retke omale saanud.
Safari pidi aset leidma meie sealviibimise teisel päeval, seega oli vaja sisustada see esimene päev, siinjuures tuli meile appi jälle hotelliomanik, kes esiteks organiseeris meile linnatuuri. Tuurile anti giidiks kaasa poiss, kes tegi oma tööd tasuta ja hea rõõmuga, sest ta vajas keelepraktikat. Poiss ei olnud suu peale kukkunud ja aus ka. Alustuseks hämmeldus ta selle peale, kui Eneli ütles, et ta oskab 3 keelt ning trumpas kohe üle – tema oskavat 14-17 keelt. Alguses võttis küll tummaks selline ülestunnistus, aga hiljem selgus, et poiss pidas keeleoskuseks mõnede sõnade tundmist – prantsuse keeles bonjour, hispaania keeles siesta jne. Kui nii mõelda, ega ma sellele kutile keeleoskuselt palju alla ei jääks. Muuhulgas oskan ka hindi keelt (namaste) ja juutide ivriiti (shalom), araabia keelest rääkimata (salaam aleikum). (Eneli- Mina voiks siia nimekirja lisada lao keelse Sabady, hiina keelse nihau ja tiibeti keelse tashi telek- niiet kahepeale annaksime kull arvestatava polugloti moodu valja) Poiss oskas ka hästi komplimente teha, kui Eneli vastas (ausalt) oma vanuse kohta, siis poiss ütles, et tema pakuks vanuseks 35. Ega minagi komplimendita jäänud, sinnamaani olin ma ära teeninud ainult positiivseid hinnanguid – „Sexiest man on earth“ või siis vähemalt „Moviestar“, siis tema arvas, et ma näen oma pool aastat lõikamata juustega välja nagu tüdruk... eks tal oli omajagu õigus ka... aga tavaliselt selliseid asju ju otse näkku ei öelda, onju? Igatahes ma pikka viha ei pidanud ja lahku läksime ikka sõpradena, väikemehe mündikollektsioon täienes Eesti 1 kroonise ning 10 ja 20 sendisega.
Pärast linnatuuri tellis hotellimees riksha, mis viis meid tutvuma kaamlite uurimiskeskusega ja ühe kohaliku ülikute matmispaigaga. Kaamlid olid toredad, muuhulgas sai näha tantsivat kaamlit, kes on mitmeid võistluseid võitnud ja ka kohaliku piirkonna kõige ilusamat naissoost kaamlit, kellel olid täpselt nii lühikesed jalad ja nii kõrge küür kui vaja. Ta oli võitnud ka iludusvõistlusi ning teeninud välja missi aunimetuse. Räägiti palju kaamlite elust ja olust, sellest, kuidas neid seemendatakse ja kuidas nad poegivad, mida ja kuidas söövad-joovad, väga hariv tunnikene oli, kaamlipiimast pidasime targemaks loobuda, ei olnud piimaisu.
Järgmiseks sihtmärgiks oli eelnimetatud ülikute matmispaik... Igav tundus, lihtsalt sambad püsti ja nimed kõrval... ühesõnaga tavaline surnuaed. Hakkasime juba peaaegu ära minema, kui kuulsime surnuaia seina tagant röökimist ja kellade helinat, läksime vaatama, milles asi. Selgus, et kohalikud pidasid surnuaia taga solgiaugu ääres festivali. Rahvasumma keskel oli käru, kus peal olid pühad pildid, rahvas laulis ja tantsis ümber selle käru. Läksime lähemale, et ka pidutujust osa saada... ega hindud eriti kadedad ei olnudki, üks mees võttis meid käekõrvale ja tiris otse rahva keskele... püha käru juurde. (Eneli- kogu seltskonna peale oli vast miski 4-5 hindi keelset laululehte, millest 2 kohe meie nina alla pisteti- tegime tarka nagu ja laulsime kaasa) Esiteks mäkerdati meie otsaesised mingisuguse punase ollusega kokku, alguses arvasime, et ju tegemist ikka verega oli, aga hilisem maitsmine seda arvamust ei kinnitanud, seda sodi määriti mulle ka kaela ja särgi peale, Eneli pääses märksa kergemalt. Kui käru juurde jõusime, pisteti meile kordamööda pihku üks kauss, mille sees oli elav tuli ja kellukene. Põleva kausiga tuli teha ringe püha pildi ees ja kellukest tuli hullumeelsuseni taguda, et kohalikke veelgi rohkem pöördesse ajada. Need rituaalid tegime ausalt ära, ei tõrkunud ega midagi. Pärast kellukese intsidenti tuli üks nooremat sorti härrasmees mu juurde ja poetas mu peopesale määratlemata värvusega puru ning näitas kehakeeles, et ma peaksin selle suhu panema... Kuna ta ise ka sama puru omale ohtralt hammaste vahele ajas, siis mõtlesin, et mis seal ikka, proovin ka... kui ta ise ka sööb, siis ei saa ju mingi hullu asjaga tegemist olla. Siiamaani ei tea, millega tegemist oli ja vist ei tahagi teada, igal juhul võttis see puru katuse täitsa korralikult sõitma, nii, et sirgelt käimisest ei tulnud mõnda aega midagi välja, tasakaal kui selline jäi ikka alles, aga seda natukene moonutatud kujul... nii, et Eneli pakkus lausa oma tuge, et mind rikshani tagasi talutada. õnneks oli see efekt tunni aja möödudes täiesti üle läinud ja pikemaajalisi komplikatsioone sellest kontrollimatu aine tarvitamisest (loodetavasti) ei tulnud. (Taneli samm oli ikka vaga sarnane joodiku omale).
L6pp hea k6ik hea
Jah, kurb, aga tõsi, mitut vuntsidega naist sai Bikaneri tänavatel nähtud.
Esimesel päeval, kohe pärast rongi pealt maha jõudmist ronis meile külje alla üks hindu, kes pakkus meile ööbimiseks oma hotelli. Meie olime alguses skeptilised, eriti Eneli, kes traditsiooniliselt arvas, et me võiksime selle venna maha raputada. Lõpuks, olles näinud, et raudteejaama äärsed hotellid just päris viie tärni mõõtu välja ei andnud (kui tuba vaatama läksime, keerati telekas hästi valjuks, et me ei kuuleks tänavalt ja raudteelt tulevat müra), siis otsustasime, et vaatame, mida mees meile siis pakub. Ja pakkus ta meile head kraami, pole midagi öelda... 150 ruupia eest täitsa viisakas tuba. Lõime käed ja tellisime kohvi (musta värvi vedelik, meenutas kergelt viljakohvi maitset aastate tagant) ning hotelliomanik hakkas meile kaamlisafarit pähe määrima, ütles, et 2000 ruupia eest saaks täitsa kobeda safari kokku panna. Kahjuks ei olnud me taibanud nii palju raha kaasa võtta, mistõttu meil ei olnud talle nii palju välja käia. Meie finantskrahhile ei teinud üldse head see, et meie vaprad kursusekorraldajad reedel raha välja ei maksnud, viitasid vihmasajule. Igatahes lõpuks jäi diil selline, et maksame 1400 ruupiat kahepäevase safari eest ja saame selle eest 6 liitrit mineraalvett ja ka süüa. Esimese päeva õhtul selgus, et mul oli rahakotis veel 20 dollarit, hea, et seda kohe ei avastanud, muidu olekski arvatavasti 2000 ruupiase retke omale saanud.
Safari pidi aset leidma meie sealviibimise teisel päeval, seega oli vaja sisustada see esimene päev, siinjuures tuli meile appi jälle hotelliomanik, kes esiteks organiseeris meile linnatuuri. Tuurile anti giidiks kaasa poiss, kes tegi oma tööd tasuta ja hea rõõmuga, sest ta vajas keelepraktikat. Poiss ei olnud suu peale kukkunud ja aus ka. Alustuseks hämmeldus ta selle peale, kui Eneli ütles, et ta oskab 3 keelt ning trumpas kohe üle – tema oskavat 14-17 keelt. Alguses võttis küll tummaks selline ülestunnistus, aga hiljem selgus, et poiss pidas keeleoskuseks mõnede sõnade tundmist – prantsuse keeles bonjour, hispaania keeles siesta jne. Kui nii mõelda, ega ma sellele kutile keeleoskuselt palju alla ei jääks. Muuhulgas oskan ka hindi keelt (namaste) ja juutide ivriiti (shalom), araabia keelest rääkimata (salaam aleikum). (Eneli- Mina voiks siia nimekirja lisada lao keelse Sabady, hiina keelse nihau ja tiibeti keelse tashi telek- niiet kahepeale annaksime kull arvestatava polugloti moodu valja) Poiss oskas ka hästi komplimente teha, kui Eneli vastas (ausalt) oma vanuse kohta, siis poiss ütles, et tema pakuks vanuseks 35. Ega minagi komplimendita jäänud, sinnamaani olin ma ära teeninud ainult positiivseid hinnanguid – „Sexiest man on earth“ või siis vähemalt „Moviestar“, siis tema arvas, et ma näen oma pool aastat lõikamata juustega välja nagu tüdruk... eks tal oli omajagu õigus ka... aga tavaliselt selliseid asju ju otse näkku ei öelda, onju? Igatahes ma pikka viha ei pidanud ja lahku läksime ikka sõpradena, väikemehe mündikollektsioon täienes Eesti 1 kroonise ning 10 ja 20 sendisega.
Pärast linnatuuri tellis hotellimees riksha, mis viis meid tutvuma kaamlite uurimiskeskusega ja ühe kohaliku ülikute matmispaigaga. Kaamlid olid toredad, muuhulgas sai näha tantsivat kaamlit, kes on mitmeid võistluseid võitnud ja ka kohaliku piirkonna kõige ilusamat naissoost kaamlit, kellel olid täpselt nii lühikesed jalad ja nii kõrge küür kui vaja. Ta oli võitnud ka iludusvõistlusi ning teeninud välja missi aunimetuse. Räägiti palju kaamlite elust ja olust, sellest, kuidas neid seemendatakse ja kuidas nad poegivad, mida ja kuidas söövad-joovad, väga hariv tunnikene oli, kaamlipiimast pidasime targemaks loobuda, ei olnud piimaisu.
Järgmiseks sihtmärgiks oli eelnimetatud ülikute matmispaik... Igav tundus, lihtsalt sambad püsti ja nimed kõrval... ühesõnaga tavaline surnuaed. Hakkasime juba peaaegu ära minema, kui kuulsime surnuaia seina tagant röökimist ja kellade helinat, läksime vaatama, milles asi. Selgus, et kohalikud pidasid surnuaia taga solgiaugu ääres festivali. Rahvasumma keskel oli käru, kus peal olid pühad pildid, rahvas laulis ja tantsis ümber selle käru. Läksime lähemale, et ka pidutujust osa saada... ega hindud eriti kadedad ei olnudki, üks mees võttis meid käekõrvale ja tiris otse rahva keskele... püha käru juurde. (Eneli- kogu seltskonna peale oli vast miski 4-5 hindi keelset laululehte, millest 2 kohe meie nina alla pisteti- tegime tarka nagu ja laulsime kaasa) Esiteks mäkerdati meie otsaesised mingisuguse punase ollusega kokku, alguses arvasime, et ju tegemist ikka verega oli, aga hilisem maitsmine seda arvamust ei kinnitanud, seda sodi määriti mulle ka kaela ja särgi peale, Eneli pääses märksa kergemalt. Kui käru juurde jõusime, pisteti meile kordamööda pihku üks kauss, mille sees oli elav tuli ja kellukene. Põleva kausiga tuli teha ringe püha pildi ees ja kellukest tuli hullumeelsuseni taguda, et kohalikke veelgi rohkem pöördesse ajada. Need rituaalid tegime ausalt ära, ei tõrkunud ega midagi. Pärast kellukese intsidenti tuli üks nooremat sorti härrasmees mu juurde ja poetas mu peopesale määratlemata värvusega puru ning näitas kehakeeles, et ma peaksin selle suhu panema... Kuna ta ise ka sama puru omale ohtralt hammaste vahele ajas, siis mõtlesin, et mis seal ikka, proovin ka... kui ta ise ka sööb, siis ei saa ju mingi hullu asjaga tegemist olla. Siiamaani ei tea, millega tegemist oli ja vist ei tahagi teada, igal juhul võttis see puru katuse täitsa korralikult sõitma, nii, et sirgelt käimisest ei tulnud mõnda aega midagi välja, tasakaal kui selline jäi ikka alles, aga seda natukene moonutatud kujul... nii, et Eneli pakkus lausa oma tuge, et mind rikshani tagasi talutada. õnneks oli see efekt tunni aja möödudes täiesti üle läinud ja pikemaajalisi komplikatsioone sellest kontrollimatu aine tarvitamisest (loodetavasti) ei tulnud. (Taneli samm oli ikka vaga sarnane joodiku omale).
L6pp hea k6ik hea